Bernsteini suurteos väljas

Iseloomustades seda 540-leheküljelist raamatut häbematult lühidalt ja lihtsalt (ah, rubriigi formaat!), ütleksin vaid, et on ilmunud Boris Bernsteini hiilgav opus magnum (või vähemalt midagi sellist) – “Visuaalne kujund ja kunstimaailm”. Kes ei tea: saabuval sügisel 85. sünnipäeva tähistav Bernstein on Odessas sündinud eesti kunstiteadlane, kes juba pikemat aega elab USAs.

Oma viieks peatükiks jaotatud raamatus, mille venekeelne esmatrükk ilmus Piiteris 2006, analüüsib ta eri meetodeid (semiootikat, kultuuriteooriaid, stiilikriitikat, analüütilist filosoofiat jms) võluvalt ja loogiliselt sünteesides kujutamiskunsti ajalugu alates Piibli Moosese teisest käsust kuni 21. sajandi mõningate teda sügavalt häirivate kunstinähtusteni. Ta räägib pühapildi kummardamise ja põrmustamise ajaloost ning kanoonilistest mudelitest, sakraalkujutise käsitusest massiteadvuses, ikonoklastilisest ideest popis ja performance’is, esteetilisest naudingust, kunstiäri mehhanismidest (mainimata küll enda töökogemust Eesti Kunsti Investeerimisfondis), Wim Delvoye “seedimismonstrumist “Kloaak””, toob välja – tõenäoliselt eesti keeles esimesena –, et kunstiajaloo isa on hoopis Xenokrates, ja ironiseerib korduvalt “Andy Warholi kurikuulsa “Brillo kasti”” üle. Bernstein esineb ühtaegu suurepärase refereerija ja kreatiivse mõtlejana, jutustaja ja kirjeldajana, oponendi ning kritiseerijana ning vaidleb teiste seas võidukalt A. Danto ja E. H. Gombrichiga. Mustvalged reprod ajavad asja ära, ning keelevigu peaaegu polegi (siiski, näiteks lk 82, 170, 444). Igale noorele kunstiajaloolasele absoluutselt kohustuslik kirjandus.