“Klob”
(MKDK)
Ehkki kodus teleka ees
vabrikuvorsti, konservforelli ja aiandimaasikaid mugida on mõnus,
peituvad oma subtiilsed võlud ka õigel aastaajal jahi- või
kalastusloa ning relva või korviga metsa minekus ja eheda maitse
emakeselt looduselt kättekaklemises. BF võiks oma tänavuse
panusega kvalifitseeruda Eesti laia profiiliga muusikakuulaja jaoks just
selliseks kord-aastas-müttamiseks eksperimentaalses niširabas, kus
tihedas noodipadrikus roomavad üle motiivimättalt mättale
kargleja kummikuninade närvilised improvisatsioonirästikud ja meeli
lummab sookailu mõjudega võrreldav lähenemine helidele
stuudios ja kontserdil. Ehkki selline maastik nõuab seiklejalt
teravdatud tähelepanu ja teatud vilumustki, on preemiaks mahlased
kitarri-, klahv- ja puhkpillimammud, lihvitud virtuoossuse
ööbikulaksutused ning hingerahu, mille tagab vahetu sideme
saavutamine kõige elusa, pulbitseva ja igimuutuvaga. Ehkki BF
ületab mõnikord piiri, kus võhikule jääb juba
üsna kindlasti mulje, et vägagi sarnaseid tulemusi võiks
saavutada samade pillidega tennist mängides, kompenseerivad kaose
kondenseerimiseks kuluva vaimse pingutuse tänuväärt
üllatused, nagu “Kodanik Jassi juhtumi” seitsmendal minutil
vallanduv riff-fuzz-laviin, mis mõjuvad seda väärtuslikumalt
ja tõhusamalt, mida vähem neid ekspluateeritakse.
“Klob” ei ole lihtne kuulamine, kuid erinevalt suurest osast
tänasest sügavusele pretendeerivast uue laine fusion’ist,
jazz’ist ja alternatiiv-rock’ist ootab sellesse kaevumavaevujat
vääriline tasu.
8
