Sellest beibetamisest oli raske aimata tulevast superstaari: et “Baby” loo video lööb juba suvel Youtube’is kõigi aegade vaadatavusrekordi (artikli kirjutamise hetkeks on seda vaadatud 666 469 687 korda); et aasta pärast on Justin Bieberil (edaspidi JB) Twitteris 14 miljonit jälgijat; et tema kontserttuur “Never Say Never” on välja müüdud igas maailma nurgas; et miljonid tüdrukud kiljuvad oma hääled ära ja nutavad meigi laiali ning paluvad õhtuti jumalat, et saaksid selle silmile kukkuva tukaga poisiga ühte õhku hingata; et muusikabisnise vanade kalade arvates on tegemist suurima sensatsiooniga pärast The Beatlesit ja Michael Jacksonit!

Muusikatööstuses nimetatakse seda nähtust külmalt Youtube’i buumiks. Noored lauljad ja laulukirjutajad laadivad ise — või teevad seda nende armastavad vanemad — oma video internetti ning saavad varem või hiljem mõne muusikaprodutsendi poolt avastatud. (Varem võisid ju vanemad samuti oma lõbuks laste esinemisi filmida, aga seda oli tülikas, kui mitte võimatu jagada.) Nii läks ka JBga, seni kõige kuulsama ja edukama buumeriga, kelle ema riputas poisi esimesed esinemised internetti 2007. aastal, ning sealt produtsent Scooter Braun nad ka leidis.

Võttis aega, et mitmekülgselt andekas noormees Kanada väikelinnast üles leida, ning veel päris mitu tundi veenmist, et tal on tõsi taga. Alles siis lubas 18aastaselt emaks saanud Pattie Mallette, kes Justinit seni üksinda oli kasvatanud ning kristlikest väärtustest lugu pidama õpetanud, toona 13aastase teismelise koos produtsendiga Atlantasse demosid lindistama.

Braun viis poisi kokku ka R’n’B-tähe Usheriga, ning leping sõlmiti juba vähem kui aasta pärast “avastamist”. Braun taipas kiirelt, et panused tuleb teha just Youtube’ile, lasi Justinil esimese albumi “My World” salvestamisega paralleelselt jätkata lugude riputamist veebi ning tassis teda lisaks ka live’e laulma raadiojaamadesse üle Ameerika.

Nunnu poiss kitarriga teavitas personaalsel Twitteri kontol, kus ta järgmisena esineb, ning peagi hakkasid raadiojaamade uste taha kogunema tüdrukutekambad. Esialgu väikesearvulised, kuid mida rohkem info levis, seda suuremaks rahvahulk kasvas. Kuni ühel hetkel tuli hakata infot JB esinemiste kohta varjama, sest tuhandete trügivate tüdrukute elu sattus enam kui ühel korral reaalselt ohtu. Kuidas JBst sai albumiga “My World 2.0” noorim ja müüduim meessolist, saab lugeda TEA kirjastuselt jõulu eel välja tulevast JB “mitteametlikust” biograafiast, kuid võrratult detailse ülevaate saab staari sünnist ka dokumentaalfilmist “Justin Bieber: Never Say Never”.

JB on infoühiskonna ja digiajastu laps. Neist lastest on vanematel ja vanavanematel tänu tehnoloogia kättesaadavusele tohutu hulk videomaterjali. Sestap on ka filmitegijatel kordi lihtsam noort geeniust portreteerida. Pigem on küsimus valikutes — mida jätta, mida võtta. (Lisaks kõigele kuulub JB ka põlvkonda, kes ei saa endale lubada ühtegi lollust, sest kogu tema elu on internetis igaveseks ajaks kõigile näha.)

Filmi on valitud noormehe esimesed trummisoolod köögitoolil, jäägitu tähelepanu trummidele naabripoisi garaažis, esimene tõeliselt raju jämm päris oma trummikomplekti taga, nii et pulgad lendavad… Filmi raamiks on aga 2010. aasta samanimeline turnee, kus muusik, kelle tähelend meenutab muinasjuttu, levitas noortele armunud fännidele järgmist sõnumit: igaühe elus tuleb hetk, kui teda sunnitakse oma unistustest loobuma. JB ütleb, et ära anna alla, ära iial ütle “iial”. Tuuri lõpuks tervitas ta enda kõrval juba ka Will Smithi poega, väikest räpparit Jaden Smithi (“Karate-Kid”), uut tulevikulootust.

The Observer kirjutas peagi, et JB on võrgumeedias mõjukam tegelane kui Ameerika ühendriikide president Barack Obama või dalai-laama. 2011 maikuus paigutas Forbes ta staaride mõjukusetabelis kolmandale kohale, kohe Lady Gaga ja Oprah Winfrey järele. Kui JB oleks otsustanud muusikuks pürgimist alustada kümmekond aastat varem, mängiks ta ikka veel väikestes klubides ja koolipidudel, aga tänu internetile on ta sensatsioon, kommenteeris Forbes ning soovitas Oprah’l Justinist eeskuju võtta.

Võib ju küsida, mis saab siis, kui JB hääl murdub ja täiskasvanuks saab — juba praegu ei saa äsja jõulualbumi müüki paisanud laulja hittlugu “Baby” enam nii kõrgelt laulda, kui ta seda aasta tagasi tegi. Mis saab siis, kui tema fännid suureks kasvavad? Kas nad kasvavad tema fännamisest välja? Või kasvavad nad temaga koos? Kas läheb nii, nagu “Videviku” saaga miljonite fännidega — lõpuks ometi on emadel ja tütardel ühine huvi? Ajal, kui isad ja pojad mängivad ühtesid ja samu arvutimänge, peab ju ometi keegi ka naispubliku meelt lahutama.

Õnnestumise pinge ja kohustus on tänastel noortel muusikutel muidugi enneolematu. Kui sul ei ole hitti esimese plaadi peal, siis järgmist plaati ei pruugi enam tulla, räägivad briti ja USA produtsendid. Mõne artisti eluiga pole pikem kui 12 kuud.

Live-esinemistega teenivad enim vanad ja nimekad bändid — noortel on raske muusikute viimasele rahaallikale ligi pääseda. Statistika on armutu: kõige enam live-esinemistega teeninud bändid USAs viimase kümne aasta lõikes: tipp-sajast 40% moodustavad grupid, kus laulja on 60aastane või vanem. Vaid üks artist tipp-viiekümne hulgas oli kahekümnendates eluaastates — Britney Spears. Tipp-kahekümnest 94% olid üle neljakümne aasta vanad!

See kõik on muidugi seotud endise süsteemi, kus muusiku põhitulu tuli plaadimüügist, kokkukukkumisega. Juba endale nime teinud artistidel on võimalik tuuritamisega raha kokku keerutada, aga algajatelt nõuab tuuri korraldamine siiski suurt väljaminekut. Kui vanasti sai selleks (ning fännibaasi laiendamiseks) raha koguda plaadimüügiga, siis nüüd see ei tööta. tulevik on internet, tõestab JB.


Vaatamist väärt ­muusikadokumentaalid:

“Justin Bieber: Never Say Never” — 2011

“George Harrison: Living in the Material World” — 2011

“Lemmy” — 2010

“Rolling Stones: Shine a Light” — 2008

“Anvil! The Story of Anvil” — 2008

“Bob Dylan: No Direction Home” — 2005

“Metallica: Some Kind of Monster” — 2004

“Buena Vista Social Club” — 1999