* Loo pealkiri tuleb ingliskeelsest terminist binge-watching ehk eesti keeles sarivahtimine

„Ozark“

(Netflix)

Ontlik raamatupidaja/finantsnõustaja kaotab ühel päeval kogu oma senise elu. Selgub, et partnerid tema väiksest finantsettevõttest on tüssanud narkokartelli, kellele pole neilt miljonite varastamine just meeltmööda, ning ta abikaasa on pikemat aega bänginud võõrast vanamehejorssi.

Et elu ja lagunevat peret siiski päästa, põgeneb ta väiksesse suvekülla, et seal narkokartelli jaoks raha pesta ja enda truudust ning elu väärtust tõestada. Looduskaunis külas satub ta vastamisi eluheidikutega, kes ta hea meelega maha lööks; elama alasti ringi jalutava lootusetult haige vanamehe juurde; rikub kohaliku heroiinifarmeritest perekonna äri kulgu ja saab sappa geist FBI agendi. Ta elu kukub sellise hooga kuristikku, et ilmselt mõtleb ka mõni vaataja käe Xanaxi-purgi järele sirutada. Iga ootamatu jama taga on järgmine ­ootamatu jama.

Peaosas on komöödiasarjas „Arrested Development“ endale nime ja näo teinud Jason Bateman, kes on kümnest episoodist ka nelja režissöör. Suurepärane casting. Maakatest heroiinipere näeb välja selline, nagu nad elaks päriselt sellist elu.

Siim Nestor

„Mindhunter“

(Netflix)

„Mindhunter“ viib meid aastasse 1977, kui kriminaalpsühholoogia ja kriminaalprofileerimine on alles lapsekingades. FBIs tekib uut töövõtet katsetav ja uuriv rakuke, kes asub vangistatud sarimõrvareid intervjueerima, et aru saada, mis nende peas toimub.

Sari pole teab mis pinev, pigem leebelt huvitav cool küte, mida ehib vaimustav galerii psühhootilisi killer’eid. Peatandem Holden Ford (­Jonathan Groff) ja Bill Tench (Holt McCallany) takerduvad FBI kivistunud bürokraatiasse ja suhtlevad etteaimamatult käituvate sarimõrtsukatega. Kui nende omavaheline sõnaohter naaklemine võib esiotsa pisut väsitav olla, siis hiljemalt sel hetkel, kui tunnistate meeste erinevaid reaktsioone vahejuhtumile, kus kinnipeetav masturbeerib talle meeleheaks toodud naistekingaga, mõistate, millist juuspeent huumorit nende dialoogid kannavad.

Siim Nestor

„Manhunt: Unabomber“

(Discovery Channel /Netflix)

Tõsielul põhinev, aga kunstiliste lisandustega jaht USAd paar aastakümmet pinges hoidnud Unabomberiks nimetatud terroristile. Keskmes kriminaalne profileerija Jim Fitzgerald (Sam Worthington, kelle nägu on osale meist tuttav mega­blockbusterist „Avatar“) ja tema uudne meetod otsida nõela heinakuhjast lingvistika abil. Ülejäänud ülikavalat pommimeest küttiv töögrupp peab tema ideid, võtteid ja katseid luuleilma kuuluvaks juraks ja nii maadleb ta sedavõrd enda tõestamise, tekstide jõllitamise ja Unabomberist sundmõtlemisega, et isoleerub kogu muust elust. Psühholoogilist vägikaigast tuleb tal vedada ka Ted Kaczynski ehk Unabomberi endaga (Paul Bettany paneb teda hästi!), kes katsub tema lingvistilise uurimise saavutused kohtus nurka mängida.

Siim Nestor

„The Handmaid’s Tale“

(Hulu)

Pikaldane, ängistav ja just seepärast nii mõjuv ekraniseering ­Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud romaanist oli kriitikute peaaegu üksmeelne lemmik. Rangelt võttes kuulub see sari ulmežanrisse, kuid midagi sellist, mida maailmas ühel või teisel ajal juhtunud poleks, selles tegelikult peaaegu ei näidatagi.

Ökokatastroofi ja sellega kaasnenud naiste viljatuselaine taustal haarab USAs võimu fundamentalistlik sekt Sons of Jacob ning riiki nimetatakse nüüd Gileadiks. Uue riigi räige ühiskonnakorralduse kõrval kahvatuvad ka kõige julmemad diktatuurid (ehk vaid Põhja-Koreal oleks šanssi Gileadiga võistelda). Iseäranis allasurutud on Gileadis naised, kes jagunevad rohkem või vähem õigusteta kastidesse. Nn teenijannad on täielikult orjastatud, kuid unikaalne kast selle poolest, et on võimelised lapsi saama. Sellise saatusega peategelast June’i (kes romaanis nimetuks jääb) kehastab „Mad Menist“ ja „Top of the Lake’ist“ tuttav Elisabeth Moss, kes rolli eest möödunud aastal ka Emmy võitis.

Sarja luitunud värvigammas on paralleel „teenijannade“ punaste rüüde ja verevärvi vahel hõlpsad tekkima (rüüde veripunane ja peakatete erkvalge korduvad ka tiitrite kujunduses). Kogu selle pikaldase painaja taustal on ängistavaimad kaadrid aga need, mis napilt kirjeldavad ühiskonna järkjärgulist libisemist hullumeelsusse. Kindlasti on vaatajaid, keda poliitilised paralleelid selles sarjas liialt häirivad, kuid maailmavaatelisi seisukohti siin esile ei tõsteta. Lihtsalt kõle, hoiatav pilt sellest, kuidas uputakse kollektiivsesse sõgedusse.

Tarmo Rajamets

„American Gods“

(Starz)

Samuti ulmeromaani ekraniseering, aluseks Neil Gaimani samanimeline teos. Visuaalse efektsuse poolest on telesarjade maastikul konkurents väga tihe, kuid „American Gods“ teeb panuse just sellele küljele. Ilma suurejoonelise show’ ja vaimukate popkultuurinumbriteta kipuks lugu lahjaks jääma, kuigi kirjanduslik põhi on korralik ja erinevalt mõnest teisest ekraniseeringust on algmaterjali piisavalt. Üks aasta efektsemaid sarju sellegipoolest.

Tarmo Rajamets

„Legion“

(FX)

Peategelane, lapsena skisofreeniadiagnoosi saanud David Haller („Downton Abbey“ staar Dan ­Stevens) kohtab psühhiaatriahaiglas nägusat Syd Barrettit („Fargo“ kolmanda hooaja täht Rachel Keller). See kohtumine vallandab peadpööritava kaose, aga ka teadmise, et Davidi nägemused võivad olla hoopis erakordsete võimete avaldumisvorm.

Marveli koomiksil põhinev „Legion“ oleks mul kindlasti kahe silma vahele jäänud, kui selle looja poleks suurepärase „Fargo“ autor Noah Hawley. X-Meni maailm, kust lugu pärineb, on ekraanil väga menukas, aga superkangelased ja mutandid on mingil määral siiski nišikaup. Tõsi, „Legioni“ tegevustik ei puutu vähemalt 1. hooaja jooksul X-meeste omaga üldse kokku.

Visuaalselt on „Legion“ suures osas sõge psühhedeelne kaleidoskoop, mis aeg-ajalt balansseerib tähelepanuvõime piiril. Noah Hawley sõnul peaks sari mõjuma nagu Pink Floydi „Dark Side of the Moon“ (siit ka seos ühe peategelase nimega), mida ta peab „vaimuhaiguse helimaastikuks“. „Legioni“ võibki vaadata kui illustreeritud rännakut nihestatud psüühika tumedasse tihnikusse.

Tarmo Rajamets

„Twin Peaks: The Return“

(Showtime/ViaPlay)

David Lynch kirjeldab „The Returni“ kui 18 osaks jaotatud filmi. Ega siin ühtki telesarjale sobivat mõõdupuud kasutada saagi. 26aastane vahe 2. ja 3. hooaja vahel on piisav, et uut „Twin Peaksi“ iseseisva teosena võtta, ja see, millest ta koosneb, pole kaugeltki sama savi, millest muid sarju voolitakse.

Ainuüksi pikkus – kaheksateist tunniajast episoodi – on märk loojale antud vabadusest. Ja Lynch on selle võimaluse lõpuni ära kasutanud. Kui vaataja on suutnud juba enam-vähem siseneda 90ndate alguse „Twin Peaksist“ võrsunud keskkonda ja rohketesse tegevusliinidesse, jõuab järg sürreaalse 8. osani, mis meenutab pigem Buñueli filme kui midagi, mida iial varem teleekraanil tehtud oleks. „The Returni“ võib ilma kinganinasid põrnitsemata nimetada kunstiteoseks. Siin on hulk tegevusliine, mis kuhugi ei vii, stseene, mis jäävad konteksti ning alguse ja lõputa, aga kõik, mis iga teise sarja puhul ärritaks, tuleb „Twin Peaksile“ ainult kasuks.

Suur osa vanadest tegelastest on endiselt rivis ja isegi eelmisel aastal lahkunud David Bowie filmist „Twin Peaks: Fire Walk With Me“ pärinev roll on alles.

Kõigest lõpuni aru saada pole lootustki, aga pole ka vaja. Neile, kes tahavad siiski pisut enam lünki täita, avaldas Lynchi loominguline paarimees Mark Frost möödunud aasta lõpus ka raamatu „Twin Peaks: The Final Dossier“.

Tarmo Rajamets

„Search Party“

(TBS)

„Search Party“ 1. hooaeg jõudis õigupoolest ekraanile 2016. aasta novembris, möödunud aasta lõpul näidati juba teist. See on pooletunniste osadega komöödiasari, aga nagu viimaste aastate komöödiatel kombeks, ulatub mitmes suunas üle žanri piiride. 1. hooaja võiks lahterdada kerglaseks põnevuslooks, lõpus teeb see aga järsu pöörde hoopis mujale. 2. hooaja meeleolu on juba palju tumedam, pigem triller kui komöödia.

Kuna loo keskmes on nelja New Yorgi noore elu ja sellele sisu otsimine, võiks „Search Partyt“ pidada 21. sajandi vasteks 90ndate lemmikule „Friendsile“ ning võrdlus oleks Manhattanile sobivalt küüniline. Isikuomaduste skaalal on „Search Party“ seltskond „Friendsi“ kuuikuga sama ebatäiuslikus sektoris, aga see, mis nendega juhtub, on mitme kraadi võrra kangem kraam.

Tarmo Rajamets

„Time: The Kalief Browder Story“

(Spike/Netflix)

See kuueosaline dokumentaalsari Ameerika ülekoormatud kohtusüsteemi hammasrataste vahele jäänud mustanahalisest noorukist ­Kalief Browderist on mullu Hollywoodist tulvaveena voolama hakanud ahistussüüdistuste vahuseid vooge jälgides vist üks väheseid häid asju, millega superprodutsent Harvey Wein­stein hiljuti hakkama on saanud. Mis siis Kalief Browderiga juhtus? Vaestest oludest pärit 16aastane Bronxi noormees võeti ühel 2010. aasta õhtul politsei poolt tänaval kinni, süüdistatuna seljakoti varguses. Poiss saadeti ilma ­kohtuotsuseta ülikarmide olude poolest tuntud New Yorgi Rikers Islandi vanglasse. Seal möödus kolm aastat, sellest suur osa üksikvangistuses. Kohtuprotsess muudkui nihkus ja nihkus, Browderi vaimne seisund üha halvenes ja halvenes. 2013 loobuti süüdistustest tema vastu ja poiss sai vabadusse, happy end jäi aga tulemata.

Kui Browderi lugu vaadatud, soovitan ette võtta ka dokumentaalfilmid „Strong Island“ ja „13th“ (mõlemad Netflixis) ja Land of the Free saab uue tähenduse.

Kadri Karro

„The Keepers“

(Netflix)

Katoliku vaimulikud ja nõrgemate seksuaalne ärakasutamine näivad paraku kokku kuuluvat nagu särk ja perse, ja pakuvad oma rõlguses rohkelt ainest ka filmitegijatele (viimasest ajast kas või „Kahtlus“, „Päevavalgele“, „Klubi“).

„The Keepers“ on seitsmeosaline Netflixi sari, mille keskmes on ühe Ameerika nunna, õde Cathy ­Cesniku mõrvalugu aastast 1969. Cesnik oli õpetaja ühes Baltimore’i katoliiklikus erakoolis, 1969. aastal kadus ta ootamatult, järgmise aasta algul leiti prügimäelt nunna surnukeha, mõrvalugu on siiani ametlikult lahendamata. Põhjalik ja ülimalt köitva põnevusloona esitatud „The Keepers“ harutab lahti Cesnikuga juhtunut ning viib lugeja katoliku vaimulike ja nendega semutsevate ametimeeste salajasse, rõvedasse (ja mõnel juhul sellest teada saavate pealtnägijate surmaga lõppevasse) maailma.

Kadri Karro