31.07.2009, 00:00
Black Moth Super Rainbow “Eating Us”
(Graveface);Kompromissitu, kuid ebamäärane äraolemine.
Pennsylvaniast pärit salapärane bänd Black Moth Super Rainbow on
minu arvamist mööda endale vale nime võtnud. “Must
koiliblikas” kõlab liiga rajult. Mina oleksin muusikat arvesse
võttes bändile nimeks pannud Air. Aga sellega jäid nad ju
hiljaks! Õhuline süntesaatorisaund on õnneks
meloodiakäikudes üpris originaalne, aga kindlasti mitte piisavalt
eksperimentaalne. Sume naisvokaal on samuti töödelduna lahutamatu osa
instrumentaalist. Kindlasti oleks “Eating Us’i” taustal
teatavas meeleolus väga lõbus vikerkaare ja aasa vahel
karelda/hõljuda või funktsionaalsemast küljest
moe-show-laval trampida. Tegemist on aga kompromissitu
“ära-olemis-muusikaga” ilma tõelise
autoripositsioonita. Kuigi mõnes laulus on proovitud sisse tuua
psühhedeelilist fantaasiamaailma, on see rohkem nagu metsas
flööti mängiv üksik nunnu jänes, mitte kuri
saatür. Plaat algab paljulubava hümniliku ja viiulirohkete
krutskitega müramassiga, aga edaspidi jääb väheks
eelkõige särast, jõust ja suurepärasest segadusest.
Tahaks lööki, müra, raputada ja nihilismi süstida!
Läbinisti instrumentaalne ruum konstrueeritakse süntesaatoril
rivistuvate näpukestega ja huvi tekitava nimega bändi loodud
imaginaarruum jääb vesiseks ning tühjaks.