Ian Fleming oli endine Briti mereväeluure ohvitser, kes kasutas ära oma väljapaistvat sõjaväekarjääri ning ajakirjaniku väljaõpet, et luua James Bondi tegelaskuju. Tema silmis oli Bond kõigest “tühine instrument” ning igav karakter, kellega juhtus põnevaid asju. Fleming valis nime James Bond välja ühe oma riiulil oleva raamatu (“Briti Antillide linnud”) autori järgi, kuna talle tundus, et see on igavaim nimi, mida ta on kuulnud.

Õnneks polnud esimese Bondi-raamatu “Casino Royale’i” lugejad sama meelt ning järgmisi raamatuid saatis samuti tohutu edu. Fleming kombineeris ajakirjanduslikku detailitäpsust tugeva süžee ja hullumeelsete tegelaskujudega, olles tugevalt mõjutatud sellistest kirjanikest nagu näiteks Raymond Chandler ja Graham Greene. James Bond oli Briti agent maailmas, kus Briti imperialism ning mõjuvõim oli hääbumas. Ta oli loomult halastamatu, sealhulgas ka naistega, ning hindas peent eluviisi. Samas suutis ta olla libekeelne ja elegantne ning tema seiklused pakkusid suurt põnevust.

Kriitikud Flemingule armu ei heitnud. Tema raamatuid nimetati seguks “snobismist ja sadismist” ning mõisteti hukka populistliku stiili pärast. Kuid lugejad hoidsid neid teoseid järjekindlalt müügiedetabelite tipus. Kui selgus, et “Armastusega Venemaalt” on John F. Kennedy lemmikraamat, sai Flemingust Ühendriikide kõige müüdum autor. Bondi jõudmine kinolinale oli lihtsalt iseenesestmõistetav asjade kulg.

Kõik me teame, et esimest ekraanile jõudnud James Bondi mängis Barry Nelson.

Oot-oot, Barry Nelson? Kes see on? Kas Sean Connery polnudki esimene Bond?

Arvestades Bondi üha kasvavat populaarsust Ühendriikides, palus CBS Flemingult õigusi teha “Casino Royale’ist” ühetunnine teleteatri etendus. Kanalil õnnestuski luba saada ning lugu esilinastus 1954. aastal otse-eetris, kus Bondi kujutati Ameerika luureohvitseri Jimmy Bondina, kel tuli võidelda kurikavala Le Chiffre’i (Peter Lorre, kelle rollisooritust võib pidada etenduse parimaks osaks) vastu. Tegemist oli odava projektiga, mis ei andnud Bondi tegelaskuju mainele midagi juurde. Bond oli ikkagi britt. Või vähemalt teda oleks pidanud mängima niimoodi.

Produtsent Albert R. “Cubby” Broccoli lõi kampa Kanada produtsendi Harry Saltzmaniga, kes omas Bondi kinoõigusi, et luua EON Productions (EON on lühend nimest “Everything or Nothing”) ning tuua agent number 007 suurele ekraanile. Nemad eelistasid näha peaosas Sean Conneryt, endist piimameest, kelle eelmine suurem roll oli olnud Disney filmis “Darby O’Gill ja väikesed inimesed”. Fleming polnud selle valikuga rahul (aastaid hiljem mainis Connery intervjuudes, kuidas Fleming pidas teda ülearenenud kaskadööriks). Autor ise oleks eelistanud Cary Granti, James Masonit või David Nivenit.

Aga kui “Agent 007: Dr No” ekraanile jõudis, said kõik aru, miks Connery oli parim valik. Flemingu keeruline iseloom ning loomupärane elitism suudeti alla suruda, kuid see mängis ometi olulist rolli, et hoida Bondi kangelaslikkust usutavana. Connerys oli midagi universaalset, nii et ta asetus ideaalselt nii peenesse kasiinosse kui ka räpasesse Jamaica baari. Tegemist oli tõelise mehe kehastusega – ta oli salaagent, kel oli luba tappa, tema tööks oli külastada erinevaid eksootilisi paiku, juua kokteile, magada kaunite naistega ning näidata kurikaeltele nende koht kätte. Ta ei pidanud kunagi muretsema tankimise eest maksmise, riiuli parandamise või võimudega jagamise pärast, kuna tema selja taga oli MI6. See oli lihtsalt elu täis luksust ning ohte. Nagu Broccoli tavatses öelda: “Bondi-filmi piletiga mees on ostnud endale killukese oma unistusest.”

Fleming suri 1964. aastal, ajal, mil Bondi kinofenomen hakkas tasapisi välja kujunema. Filmi “Agent 007: Kuldsõrm” ilmumise ajaks oli see jõudnud ideaalsele tasemele. Linateos algas alati eellooga, mis kujunes omaette lühifilmiks. Pealkirjad, mida algusaastatel kujundas Maurice Binder, sisaldasid abstraktseid siluette (enamasti alasti naised), millega kaasnes julge ja naeruväärsuse piiril teemalugu, mille laulis sisse parasjagu kõige kuumem staar muusikamaailmas.

Filmi süžee juurde käis alati absurdse nimega kurikael, kes kujutas ohtu tervele maailmale, ning Bondi ülesanne oli ta peatada, abiks Q käest saadud vidinad ja autod, kaunid naised (kel sageli samuti väga totakad nimed) ning taustaks päiksepaistelised paigad. Helilooja John Barry suutis alati luua filmile suurepärase ning meeldejääva tunnusmeloodia, mis teeb temast Bondi kinoajaloo ühe võtmetegelase.

Connery hakkas Bondi-filmide edust peagi väsima. Pideva ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu tõttu jõudis ta veendumusele, et 1967. aastal kinoekraanile jõudnud viies film “Agent 007: Elad vaid kaks korda” jääb temale viimaseks. Algasid uue 007 otsingud, kus keskenduti juba ekraanikogemusega näitlejatele. Sealhulgas jäi silma Timothy Dalton, kes arvas, et on 23aastaselt selle rolli jaoks veel liiga noor. Kuid ta jäeti meelde. Roll läks lõpuks Austraalia päritolu näitlejale George Lazenbyle, kes avaldas prooviesinemisel muljet kontori sekretäridele, kelle heakskiit veenis Broccolit ja Saltzmani tegema valikut mehe kasuks. Paljude arvates on Lazenby ainus etteaste Bondina filmis “Agent 007: Tema Majesteedi teenistuses” kõigist parim. Tema Bond on jõuline ning halastamatu, kuid teeb surmtõsise näoga nalja ning näitab ka oma tundlikku külge (parandamatu naistemees abiellub selles filmis!). Oma ebaharilikult sünge tooniga (lugu lõpeb Bondi naise mõrvaga) tõestab film, et Bondi karakteris on veel palju avastamisruumi.

Kuid Lazenby arvates ei hinnanud produtsendid tema annet piisavalt ning ta keeldus nördimusest sõlmimast lepingut järgmise Bondi osa peale. Connery veendi kähku ümber naasma järgmisesse, 1971. aasta filmi “Agent 007: Teemandid on igavesed”, kuid Broccoli pikaajalisest lemmikust Roger Moore’ist sai 1970ndate ja 1980ndate Bondi nägu.

Moore säilitas küll tegelaskuju üldise vormi, kuid lisas teatavat vulgaarsust ning koomikat, justkui rõhutades nende seikluste ja olukordade absurdsust, kuhu sattus. Kuid need filmid muutusid peagi liiga tolalikuks, liiga etteaimatavaks. Bondil tuli konkureerida suurte kassahittidega ning tunnistada asjaolu, et tegelaskuju hakkab vanaks jääma.

Kui Moore sai teada, et tema 1985. aasta “Agent 007: Surma palge ees” filmikallima Tanya Robertsi ema on temast kaks aastat noorem, siis oli talle selge, et aeg on relv kabuuri pista. Seda adus ka publik.

20 aastat oli möödas sellest, kui Timothy Dalton loobus Bondi rollist. Kuid nüüd avanes tal võimalus anda sellele tegelaskujule oma tõlgendus. 1987. aasta filmis “Agent 007: Ohutsoonis” tegutses Bond maailmas, kus külm sõda oli lõppemas ning tema üleolevat suhtumist naistesse ei saanud enam heaks kiita. Daltoni Bond sarnanes rohkem Flemingi originaalkäsitlusega, hüljates vulgaarsuse ja tobeduse, mis iseloomustas Moore’i Bondi. Kuid publik ootas ulmeseiklusi, millest tolle aja linateosed kubisesid. Paraku peeti Bondi-filme igandiks. 1991. aasta “Agent 007: Luba tappa” oli järjekordne peen seiklusmärul, mis žanrina oli tol ajal väga hinnas, kuid mis osutus piletitulu osas läbikukkumiseks, mistõttu pandi kuulsad salaagendifilmid mõneks ajaks riiulisse.

James Bond jõudis 1996. aastal filmis “Agent 007: Kuldsilm” taas ekraanile, seekord Pierce Brosnani kujul (kes pidi Bondi rolli asuma juba 1980ndatel, kuid takistuseks sai tema osalus TV-sarjas “Remington Steele”). Tegemist oli moodsa aja Bondiga, kellel oli naisülemus, ning teda ümbritses maailm, kus vaenlasi oli märksa raskem ära tunda. Brosnani Bond oli võluv ja populaarne, ta kombineeris klassikalist ja uut märulikangelase kuvandit. Filmipublik tundis Bondist ilmselgelt puudust ning tema seiklusi oodati kinodes suure huviga. Kuid midagi jäi ikkagi puudu – miski, mida oleks pidanud tegema teisiti. Bondi oli küll muudetud, kuid tegelikult oleks tulnud ta uuesti luua.

Daniel Craig juhatas sisse karmi, vapra ja blondi James Bondi ajastu. “Casino Royale” oli nii Flemingi esimese raamatu kui ka tema tegelaskuju julge kinotaassünni pealkiri, mis mõtestas lahti Bondi juured ning samas asetas ta kindlalt tänasesse maailma. Sellest sündis Bourne’i filmide ajastu Bond. Ei mingeid vidinaid ega vulgaarsust. Lihtsalt pingeline mürgel ning keeruliste tagamõtetega tegelaskujud. Publik võttis uue tõlgenduse kohe omaks. Kuid peagi muutus see liiga läbinähtavaks. Bond ei ole Bond, kui pole Q-d või tema vidinaid. Liiga palju huumorit muutis Bondi omal ajal väljakannatamatuks. Nüüd, kui Bond muutus liiga tõsiseks, polnud samuti tegemist õige asjaga. Taas on käes muutuste aeg – filmiga “007: Skyfall”.

Sam Mendese viimane panus Bondi-saagasse annab au agent 007-le ja tema 50 aastale filmilinal, omades potentsiaali saada suureks kinohitiks ning olles vaieldamatult üks parimaid Bondi-filme. Salaagent suudab uues filmis kõnetada tänast publikut, kasutades selleks suurepäraseid viiteid minevikule, rahuldust pakkuvat narratiivi ning võluvaid stseene. Craig oma jaheda intensiivsuse ning seestpoolt õhkuva kangelaslikkusega leiab aega nii peeneks huumoriks kui ka kavalateks sammudeks. See loob terviku, mis ühtaegu austab minevikku kui teisalt ka teadvustab oma kohta tänapäeva maailmas.

James Bond on pidanud vastu mitte ainult tänu võimele kohaneda kaasajaga, vaid ka tänu asjaolule, et ta on jäänud alati ainulaadseks Briti kangelaseks (hoolimata sellest, et teda on kehastanud ka iirlane ja austraallane), kel jagub huumorimeelt ja nutikust, mida teistel kangelastel jääb vajaka.

Ta on hoidnud brittide au 50 aasta jooksul kõrgel. Võtkem järgmise 50 aasta terviseks üks Vodka Martini (raputatud, mitte segatud)!

Laurence Boyce on Tallinnas elav Briti päritolu filmikriitik. Muideks, tema lemmik-Bond on Timothy Dalton.
“Skyfall”Režissöör Sam Mendes, stsenaristid Neal Purvis, Robert Wade, John Logan ja Ian Fleming, osades Daniel Graig, Judi Dench, Javier Bardem, Ralph Fiennes, Naomie Harris jt.

Maailmaesilinastus 23. oktoobril 2012 Londonis Royal Albert Hallis.

Eesti esilinastus 1. novembril.