Stopp. Pole mõtet kurjalt ironiseerida. Asi on märksa tõsisem ning Märt Väljataga essee eelmise laupäeva Eesti Päevalehes võttis vähemasti Bushi poliitika ühemõtteliselt kokku. Kes pole meie poolt, on meie vastu, kõlab Bushi evangeelium, ja see on väga primitiivne tõde ühe superriigi juhi poolt, kes juhib maailma vale ja väljamõeldiste abil. Borat on aga väljamõeldis, kes sümboliseerib selle maailma rumalust, nõmedust ja ebakultuursust.

Kui Bushi võib suhtuda kahtemoodi, teda eitades või jaatades (ning vastavalt eitada või jaatada Bushi propageeritavaid väärtusi), siis Borat on märksa keerulisem juhtum. Ka Borati valitud vaenlane Kasahstan on talle ebavõrdne partner, kelle suhtes kehtivad justkui a priori nõmedad eelarvamused. Kuid põhiküsimus ongi selles, kelle suhtes põlgust ja nördimust esile kutsuda, kui ise ollakse tugev ja haavamatu. Iraaki ja Kasahstani ühendab nüüd sõprus hädas.

Loomulikult ma naersin Borati üle. Loomulikult ma muigan Bushi lapsuste peale. Kuid teist korda Boratit vaadates ma enam ei naeraks ega muigaks. Mõelgem, kui nende õeluste märklauaks oleks Eesti. Ja miks ei söanda ta mõnitada Inglismaad, Prantsusmaad või Hiinat?