Borat tungib psüühesse
"Borat - Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel"
(USA 2006)
Režissöör Larry Charles.
Osades Sacha Baron Cohen, Pamela Anderson jpt.
Alates 2. novembrist CC
Plazas.
Borat, juudi soost inglise koomiku Sacha Baron Coheni leiutis. Te kõik olete temast vähemalt kuulnud. Näinud tema cameo-rolle Ali-G Show's ja MTV muusikaauhindade jagamisel, põrnitsenud plakatit kino seinal ja saanud osa tema filmi geniaalsest PR-kampaaniast. Nüüd siis, pärast kõiki neid aastaid, on Borat kinos ja aeg on küsida nagu Heinz Valk, et kas sellist Borati-filmi me tahtsimegi.
Minu vastus on, et muidugi. Ajal, mil mul õnnestub end mehkeldada Borati filmi spetsiaallinastusele, on see teos tõusnud IMDB tipp-250 filmi hulka, kusjuures filmi maailma esilinastust pole veel toimunudki. Tähendab, see siin on üks väike kultuuri käsigranaat kindlasti, kui mitte tuumaplahvatus.
Mu elus on olnud üksikuid momente, mil olen sattunud tunnistama totaalset läbilööki komöödias. Monty Python ehk lapsepõlves Soome TVst, Fawlty Towers võib-olla, Fast Show' sketšid, "Wremja" parimad palad mõned aastad tagasi, kuid need kõik paistavad nüüd Borati valguses liikumas küllaltki harjumuspärases paradigmas. Sest Sacha Baron Coheni käes on dokumentalistikapüstolid, millega ta on otsustanud kõmmutada kõikvõimalike läänemaailma stereotüüpide pihta. Nihilistlikult, nahaalselt, absurdselt, süüdimatult ja elurõõmsalt.
Filmis "Borat - Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel" liigub siis end Kasahstani ajakirjanikuks maskeerinud näitleja-stsenarist ringi mööda Ameerikat - New Yorgist L.A. poole -, kohtudes kõikvõimalike arhetüüpsete tegelastega ameerika elus alates geto-räpparitest, lõpetades vabariiklastest poliitikutega, sekka superstaare, antiigikaupmehi, ortodoksseid juute, usuhulle, joobnud tudengeid ja palju muud. Tal õnnestub luua endast usutava ja heatahtliku ürgininimese kuvand, mille abil asetab ta oma intervjueeritavad olukordadesse, kus nad tahtmatult on sunnitud tunnistama omaenda väiklust. Huumori kaudu tungib Sacha Baron Cohen nagu show-maailma Freud lääne inimese psüühesse ja näitab seal kobrutavat eksistentsiaalset segadust. Me kõik oleme maalt pärit.
Sacha Baron Cohenile on ette heidetud kolmanda maailma mõnitamist, antisemitismi, poliitilist ebakorrektsust, kuid need on etteheited, mis asuvad just samade nähtuste-tegevuste teenistuses. Need on etteheited, mida võib hea tahtmise korral isegi mõista, kuid mitte tolereerida. Sest Borati lemmik-mõnitusobjektiks on tihti just halvasti varjatud tsiviliseerimatus - rumal poliitik, relvahull, autofriik, ameerika jõmm. Tsiteerides Homer Simpsonit: "It works on so many levels."
Ajaloolase Sacha Baron Coheni huumor on ohtlik niivõrd, kuivõrd ohtlik on intelligents ja iseseisev mõtlemine üldse, ja selles seisneb ka tema miinus. Sõber Tristan käis hiljuti sünnipäeval, kus kohtas meest, kes rääkis õhtu otsa Borati häälega ja jooksutas kõigil oma olekuga juhtme kokku. Hea huumoriga tuleb osata ümber käia. Ilmselt on see paratamatu, et varsti näeme kõikjal Hollywoodi klubist väljuvaid jömpeleid "yagshemash" karjumas. Mis aga ei vähenda kuidagi Sacha Baron Coheni geniaalsust.
