Vahel tundub, et vananedes suudab inimene paremini oma noorusega tegeleda, minna tagasi lapsepõlve, mis nagu ilmuks udust kehtiva reaalsuse kõrvale tagasi. Bernsteini Odessa-lapsepõlve kirjeldus on raamatu parim osa; me näeme kosmopoliitset suurlinna, kus elu käib ka nõukogude võimu ajal natuke teistmoodi. Kas või autori isa utopistlik juudi noorsookommuuni idee, mida tal õnnestus siiski tükk aega teostada.

Ja see raamat jutustab võrdselt kahest asjast, kultuurist ja identiteedist. Bernsteini ja tohutu hulga kõrvaltegelaste selge juudi identiteet on näha, selle rahva osa eriti vene kultuuriruumis on lakkamatult esiplaanil, nagu ka vene ühiskonna parandamatu antisemitism, mis sunnib noore kunstiteadlase kolima lõpuks Tallinna. Õnneks eesti kunstiteadusele, nagu selgub aastatega. Stalinistliku koolituse saanud uurijast saab lõpuks just nimelt Eestis üha enam pead tõstva modernismi mõistja ja kaitsja. Kirjeldused nõukaaegsest kunstielust kõlavad vahel lausa anekdootlikult, uskumatu, kuidas sellises keskkonnas üldse oli võimalik kunstiga tegeleda, mõtleb noorem lugeja.

Oluline teema on raamatus ka muusika, maailm, mis täitis Bernsteini elu enne kunsti juurde jõudmist.

Muidugi muutub raamat lõpupoole fragmentaarsemaks, pigem koosnedes eri aegadel kirjutatud artiklitest ja jättes lõpu hämaraks; Bernsteini praegusest elust USAs ei saa me praktiliselt mitte midagi teada, kui maha arvata kurtmine ajalehtede aeglase kohalejõudmise pärast.

Sellele vaatamata on tegu praeguses memuaaribuumis silmapaistva ja puhtkirjanduslikult hästi tehtud tekstiga; Bernsteini stiil on kohati dramaatiline, tulvil osavalt paigutatud pause ja häid kujundeid. Eneseharimise mõttes peaks nüüd hakkama Bernsteini olulisemaid kunstiartikleid üle lugema...