Akunin hakkab otsi kokku tõmbama: Grigori Tšhartišvili ei välista, et tema kirjanduslik alter ego saab tulevikus uue nime. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Venemaa menukirjanik Boriss Akunin, kodanikunimega Grigori Tšhartišvili, külastas möödunud nädalalõpul Tallinna kirjandusfestivali HeadRead. Jutuajamine temaga toimus reede hommikul Kirjanike majas.

Jõudsite Eestisse eile õhtul. Kuidas Tallinn teid vastu võttis?

Ma pole Tallinnas käinud 21 aastat, see oli viimane “nõukogude” linn, mida külastasin enne Nõukogude Liidu lagunemist. Ja tuleb välja, et kõik need aastad olen viibinud kas Venemaal või mujal maailmas, üheski endises liiduvabariigis pole käinud. Väga palju on muutunud atmosfäär. 1990. aastal oli Tallinn väga närviline, närvivapustuse äärel linn, ühest küljest depressiivne, teisalt maniakaalne. Selline see aeg oli.

Esmamulje põhjal mulle Tallinn meeldib, sest siin on mingi meeldiv rahu. Lasin end kohe sisemiselt lõdvaks, sest mõistsin, et pole vajadust pidevaks mobilisatsiooniks ja vastuhakuks, mis Moskvas on loomulik seisund.

Viis aastat tagasi intervjuus Ekspressile ütlesite, et tõenäoliselt on Eesti entroopiline, kuid sümpaatne. Kas see paistab kinnitust leidvat?

Sümpaatsuse osas kindlasti, entroopia asjus pole nii kindel. Võib-olla on põhjuseks ilm, kuid esmamulje Eestist on üsna elav. Eile õhtul jalutasin kesklinnas ja avastasin, et eestlased õhtuti ei maga, vaid lõbutsevad ja napsitavad. Nii et tundub, et Eesti pole sugugi entroopiline. Mul on mulje, et viibin igati euroopalikus linnas.

Tookord mainisite, et teid intrigeerib Saaremaa (omaaegse nimega Ösel). Kas eesti lugejad võivad loota, et mõni teie tegelane tulevikus Eestisse satub?

Mind huvitab seoses Eestiga eelkõige baltisakslaste ajalugu, see väga mõjuvõimas Vene impeeriumi kultuuri osa, millest praeguseks pole praktiliselt midagi järele jäänud. Venemaal ma pole kohanud erilist kahetsust seoses selle kultuuri kadumisega, ehkki baltisakslased mängisid väga suurt ja olulist rolli tänapäeva Venemaa riiklikus, poliitilises ja kultuurilises kujunemises.

Tsaariaegsestest ajalehtedest jääb mulje, et Ösel oli peamiselt saksakeelne – kõigil mainitud linnaelanikel on saksa nimed. Võib-olla elasid eestlased ainult maal? Ja kuhu nad kõik lõpuks kadusid? Ka Revel oli ju peamiselt saksakeelne linn. Kogu linna elanikkond vahetus mingil hetkel.

Kirjutasite äsja oma blogis (borisakunin.livejournal.com – T. R.) reisist Sevastoopolisse. Teie uusima raamatu (““Maria”, Maria” / “Ei midagi püha”, ilmunud ainult vene keeles – T. R.) tegevuspaik oli samuti Sevastoopol. Mille jaoks te seal materjali kogusite?

Uueks raamatuks, millest ma veel rääkida ei taha. Tolle eelmise teksti kirjutasin Sevastoopolis käimata, aga seekord tundsin, et pean siiski ise kohale sõitma.

Mind üllatas, et see on peaaegu ainus koht, kus stalinlik ampiirstiil näeb välja väga orgaaniline ja stiilne. See pseudoklassitsism koos pinnavormide ja rohe-valge värvigammaga on kuidagi kooskõlas ja mõjub nii, et vaatad ja mõistad – jolki-palki, totalitaarne stiil on ju ilus!

Teie spioonilugude sarja osas “Lendav elevant” on üks eestlane, kes keset venekeelset teksti ütleb kaks eestikeelset lauset. Kes teid eesti keelega aitas?

Aa, see oli minu Eesti toimetaja Tauno Vahter. Ta küsis just, milleks mul seda eestikeelset fraasi vaja läks, ja ma ei suutnud meenutada, millest on jutt. Nii et kui seal on vigu, siis on tema süüdi (naerab).

Seda romaanisarja pole seni eesti keelde tõlgitud. Tegu on nn “kinoromaaniga”, mis peab tekitama lugejas tunde, nagu vaataks ta vanaaegset tummfilmi. Kas peate seda eksperimenti õnnestunuks?

Sari on valmis, viimane osa on illustreerimisel ja ilmub septembris. Mul on kahju, et ta läbi saab. Selle sarjaga on veider olukord – ta meeldib mulle, aga mitte kuigivõrd mu lugejatele (naerab).

Mulle oli see uus ja huvitav. Vene lugeja leiab, et mul on ilus stiil, kirjutan pikkade šokolaadiste-marmelaadiste puhangutena, mis jätavad meeldiva järelmaitse. Mul sai sellest magususest ühel hetkel villand ja ma tahtsin kirjutada midagi lihtsat ja minimalistlikku. Peale selle meeldib mulle kirjutada tekste, mis tekitavad lugejas vastureaktsiooni. Ma vajutan nuppudele, mis minuga samast kultuuriruumist pärit inimestel käivitavad peas video. Mälupildid hakkavad tööle ja ma võin kirjeldused ära jätta.

Mul on jäänud mulje, et te olete viimastel aastatel hakanud oma lugejatega rohkem suhtlema. Avasite blogi, kus vastate sageli lugejate küsimustele, külastasite Londoni raamatumessi, nüüd ka Eestit. Millest on see tingitud?

Mis puudutab vahetuid kohtumisi lugejatega, siis see pole nii. Siia sõitsin peamiselt sellepärast, et mu naine ütles: “Хочу в Таллинн!”. See on üle pika aja reis, mis ei lähtu vajadusest koguda materjali. Minu jaoks on see midagi puhkusesarnast.

Ma leian, et kirjanikul ei ole kuigi mõistlik lugejatega vahetult kohtuda. Mulle piisab, et kohtun lugejatega interneti kaudu. Kirjaniku elukutse on üksildasemaid maailmas ja mingi tagasiside on pidevalt vajalik.

Mulle oli oluline luua oma blogis Venemaa netikeskkonna jaoks eksootiline viisakuse ja heatahtlikkuse õhkkond. See on ka korda läinud, lugejad käituvad seal viisakalt. Pealegi on seal olemas ka duelli institutsioon, nii et kui kellegagi tõsiselt tülli lähed, võid lahkuda jalad ees (naerab).

Teatridirektor Noa Nojevitš ütleb romaanis “Maailm on lava”, et tema teatris on kõik vajalik ja pole midagi liigset. Kas teatri nimi on sellepärast Noa Laev, et ta sisaldab teie poolt loodud süsteemile vastavaid psühholoogilisi tüüpe ehk “loomakesi”?

Ei, neid tüüpe on kuusteist, aga trupi liikmeid vähem, kaksteist. Ma lihtsalt lugesin Moskva teatrites liikudes ja lavastajate-näitlejatega vesteldes kokku klassikalised näitlejaampluaad.

Minu jaoks on suurimaks mõistatuseks naisetüüp, keda nimetatakse näitlejannaks. See on ebamaine olend, kelle olemusest ma aru ei saanud, pole veendunud, et praegugi saan. Vestlesin nii mees- kui naisnäitlejatega ning mõistsin, et näitlejanna räägib alati seda, mida arvab sind kuulda soovivat. Tuleb aru saada, mis ta sisemuses tegelikult toimub. See on teema, mis mind tohutult intrigeerib ja samas hirmutab. Sellest romaan jutustabki.

Erast Fandorin on romaanis enda jaoks välja töötanud muljetavaldava “mõnusa vananemise” programmi, mis koosneb suurest hulgast füüsilisest ja vaimsest treeningust. Igaüks nii võimekas ei ole. Mida peaks tegema lugeja, kes samuti mõnusalt vananeda soovib?

Ma arvan, et me oleme ses asjas teatud psühholoogilise murrangu lävel. Noorusekultusest, mis oleks nagu alati eksisteerinud, aga tegelikult tekkis alles XX sajandil, hakkab inimkond tasapisi üle kasvama. Sellel on mitu põhjust, nagu eluea ja aktiivse eluperioodi pikenemine. Üha suurem osa ühiskondlikult aktiivsetest inimestest on üle 50 aasta vanad. Ka Hollywoodi filmidesse on ilmunud kuuekümnele lähenevad seksisümbolid.

Kui elu on elatud õigesti, peaks vanadus olema parim osa sellest. Ja õigesti elanud inimese näol moodustavad kortsud õilsa ja kauni joonise. Inimene ise loob sel moel enda portreed, Dorian Gray portree pöördvarianti.

Küsisin oma emalt veidi enne tema surma, milline on olnud tema elu kõige õnnelikum aeg. Ta mõtles pikalt ja vastas, et vist see osa, mis tuli pärast kaheksakümnendat. Ma loodan, et mul saab samuti olema.

Fandorini-sarja viimane romaan saab kuuldavasti jutustama filmimaailmast. Erasti armastatu Elisa ei salli aga kino silmaotsaski ja ütleb, et see on nagu kärbes merevaigus – väliselt sarnane, aga surnud.

“Maailm on lava” tegevus toimub 1911. aastal, järgmise romaani oma aga 1914. aastal. Sel ajal hakkas kino kujunema omaette kunstiliigiks. Tekkis suur plaan, mis on näitlejanna jaoks kõik. See teatri üleminek filmikunstiks on ühest küljest väga naljakas, teisest küljest aga mitte, sest sealt algas postmodernism ja inimkonna teadvuse muutumine.

Kumb on teile südamelähedasem, kas teater või kino?

Teatrit ma ei armasta üldse, kino armastan lapsest saadik. Teatris on mul raske end ümbritsevast välja lülitada. Nii nagu ma lapsena nääripeol ei suutnud unustada, et näärivana ja lumehelbeke pole tõelised, nii näen ma ka teatris kogu aeg neid rippuvaid lampe, grimmi ja muud sellist. Kinos ma tean, et on tehtud hulk duubleid, neist on valitud parim, valgustus on alati õigesti seatud – sulle näidatakse parimat. Kärbes merevaigus küll, aga täiuslikult kaunis.

Viimastel aastatel olete aktiivselt sõna võtnud Mihhail Hodorkovski kaitseks. Kui suur on võimalus, et Hodorkovski vabastatakse, kui tema kaitseks välja astujaid saab üha enam? Blogis avaldasite arvamust, et Putini tagasivalimise korral ei vabastata teda kunagi.

Selleks, et Putin – just nimelt Putin – Hodorkovski vabastaks, peab tema tooli all põlema sada gaasipõletit. Hiljuti tunnistas Amnesty International Hodorkovski süümevangiks – see on järjekordne selline põleti. Iga oluline või tuntud inimene, kes aktiivselt nende (Hodorkovski ja Platon Lebedevi -– T. R.) eest välja astub, süütab uue tiku. Neid peab saama nii palju, et Putini eelarvamused ja vihkamine oleksid lõpuks sunnitud taanduma.

Kas Putin naaseb tuleva aasta märtsis presidendi kohale?

Jah, ma arvan, et see on praktiliselt vältimatu. Kui saaks teha panuseid, paneksin kümme ühe vastu, et nii läheb.

Te pole enda sõnul ebausklik, aga sellegipoolest püüate oma raamatute ilmumise sättida jaapani kalendri kuuepäevase rokuyō tsükli õnnelikule Taian-päevale. On see nali või usute sellesse päriselt?

Nii ma tõesti teen, lepin alati kirjastajaga kokku, et raamat ilmuks sellel päeval. Ma usun headesse ennetesse, aga mitte halbadesse. Üle tee jooksev must kass mu tuju ei riku, aga head ended teevad tuju heaks. Ses mõttes olen ma paranoiline positiivik.

Olete öelnud, et Akunin hakkab tasapisi otsi kokku tõmbama. Viite pooleliolevad sarjad lõpule, aga mis edasi saab, pole veel teada.

Ma arvan, et kirjutan tulevikus kuidagi teisiti. Õigupoolest proovin seda juba praegu teha, aga esialgu ei tule veel kuigi hästi välja.

Fandorini projekti viin lõpule, Nicholas ja Pelagia on lõpetatud, sel aastal lõpetasin ka sarja “Смерть на брудершафт” (“Surmav sinasõprus” – T. R.). “Žanrite” sarjaga veel mängin, sest see on mulle huvitav.

Päevakorda tulevad uued mängud.

Eestlase etteaste: Lõik Boriss Akunini spiooniloost “Lendav elevant”.

  • Tundmatu Akunin
  • Eesti keeles on seni ilmunud 18 Boriss Akunini romaani. Nimekiri tõlkimata teostest on umbes sama pikk:
  • Sari “Žanrid”
  • “Lasteraamat”, 2005
  • “Spiooniromaan”, 2005
  • “Fantastika”, 2005
  • “Quest”, 2008
  • Nicholas Fandorini sari
  • “Pistrik ja pääsuke”, 2009 (neljas, viimane osa)
  • Kinoromaan “Surmav ­sinasõprus”
  • “Laps ja kurat” ja “Purunenud südame piin”, 2007
  • “Lendav elevant” ja “Kuu lapsed”, 2008
  • “Kummaline inimene” ja “Kõmise, võidukõu!”, 2009
  • ““Maria”, Maria...” ja “Ei midagi püha”, 2010
  • Muud teosed
  • Jutukogu “Muinaslood idiootidele”, 2000
  • Näidend “Kajakas”, 2000
  • Näidend “Komöödia/tragöödia”, 2002
  • Näidend “Yin ja Yang”, 2006
  • “Kirjanik ja enesetapp” (Grigori Tšhartišvili nime all), 1997
  • Essee- ja jutukogu “Kalmistulood”, 2004.