Boriss Akunin"'Teemantvanker"'
Tsaari-Venemaa supersangari Erast Fandorini seikluste kümnes köide ilmus originaalis juba ligi kolm aastat tagasi ning tekitas fännides hirmuseguseid kahtlusi, et tegu on sarja lõppakordiga. Alust oli selliseks kartuseks enam kui küll, sest romaan on kõigist eelnevatest paksem (venekeelses väljaandes oli ühise ümbrispaberi vahel kaks köidet) ja järg Fandorini seiklustele ilmus jutukogu "Nefriitpalvehelmed" kujul alles mullu novembris.
Ka sisult on "Teemantvanker" nii ülevoolav ja melodramaatiline, et sobiks sarja lõpetama. Romaani algushetkeks on tegevus jõudnud rahutusse aastasse 1905, mil käib tsaaririigile õnnetuks kujunenud Vene-Jaapani sõda. Teine, pikem osa romaanist leiab aga aset 1878. aastal Jaapanis. Akunin täidab siin mitmeid lünki varasemast ajast, mis on sarja algusest peale jälginud lugejale tõeline maiuspala.
Kirjandusstiilide ja -klassikutega žongleeriv Akunin võtab loo proloogis eeskujuks Aleksandr Kuprini jutustuse "Staabikapten Rõbnikov", Jaapani-osa hämarate eeskujude hulka kuulub aga teiste seas koguni kurikuulus Tokyo metroo sariinirünnaku korraldaja, Aum Shinrikyo sektijuht Shoko Asahara.
"Teemantvanker" on hoolimata paksusest Fandorini-sarja säravamaid ja tihedamaid lugusid - ning õnneks mitte viimane.
