14.06.2007, 00:00
Boriss Sokolov “Vjatšeslav Molotov. Juhi vari”
Vene keelest tõlkinud Rein Kärner;Olion 2007, 368 lk
Elame karmil ajal, kus “meile omadeks” ja
“meile vaenulikeks” ei liigitu mitte ainult inimesed, vaid ka
raamatud. Sokolovi raamat on kindlasti esimeste hulka liigitatav.
Mis on kõnesoleva tekstikogumiku suur pluss. Pisikestest miinustest rääkides tahaks kohe jaurata, et B. Sokolov on teinud haltuurat, kirjutades liiga suures osas ümber ühe teise mehe raamatut – kellegi poeedi Feliks Tšujevi teost, mis sündis vahetust lävimisest Molotoviga. Kuna Molotov on Tšujeviga vesteldes jaganud sellist infot, mida nõukogude ajal suvalistele tüüpidele ei usaldatud, siis oleks paganama huvitav teada saada, kuidas poeedi kohtumine revolutsionääriga 1969. aastal üldse teoks sai. Miks KGB seda lubas?
Aga haltuura või mitte, Sokolovi raamat on huvitav. Sokolovi tõlgenduses on Molotov diktaator Stalini järel nõukogude kamarilja teine viiul. Umbes nagu Hitleril oli selleks Goebbels. Kuigi Sokolov hindab ta märksa hallimaks ja kahvatumaks kujuks kui Göringi, Goebbelsi või isegi Ribbentropi (keda saksa historiograafias, olgu mainitud, nimetatakse täielikuks tühisuseks).
Kuidas saab nii hallist kujust nagu Molotov kirjutada loetava raamatu? Saab küll. Sest raamatu peategelaseks on Stalin ja kogu tema režiim. Ülimalt huvitavad on lisas olevad stenogrammid, kirjad ja konfidentsiaalsed dokumendid. Loed ja ninna lööb ajastu vangikambrilehk.
Raamatul on sedasorti tõlkekirjandusele omane puudus: see pole mõeldud lugemiseks uuema iseseisvuse ajal kasvanud põlvkonna esindajatele. Nad ei saa paljudest asjadest lisakommentaarideta aru (need aga puuduvad). No näiteks – Molotovi isa oli paras mats ja viinanina, kes suhtus põlgusega vaimutöö tegijatesse. Viina visates kirus ta neid kõvahäälselt, eriti meeldis talle hääldada nime Schopenhauer (lk 10). Vene keelt mittevaldavale inimesele võinuks seletada, et saksa filosoofi nime esimene pool hääldub nagu venekeelne “žopa”, mis tähendab “perse”. Või Trotski ütluse “iga asja vastu leidub oma Molotov” (lk 35) mitmekihilisuse mõistmiseks on vaja teada, et “molot” on vene keeles “vasar”.
Aga noh, ega noored seda raamatut nagunii lugema ei hakkaks.
Teos on mõeldud vanadele ajaloo- ja poliitikapeerudele. Või Andrus Kivirähu taolistele absurdihuumori viljelejatele, kes võiks sealt leida koormatäite kaupa inspiratsiooni.
Mis on kõnesoleva tekstikogumiku suur pluss. Pisikestest miinustest rääkides tahaks kohe jaurata, et B. Sokolov on teinud haltuurat, kirjutades liiga suures osas ümber ühe teise mehe raamatut – kellegi poeedi Feliks Tšujevi teost, mis sündis vahetust lävimisest Molotoviga. Kuna Molotov on Tšujeviga vesteldes jaganud sellist infot, mida nõukogude ajal suvalistele tüüpidele ei usaldatud, siis oleks paganama huvitav teada saada, kuidas poeedi kohtumine revolutsionääriga 1969. aastal üldse teoks sai. Miks KGB seda lubas?
Aga haltuura või mitte, Sokolovi raamat on huvitav. Sokolovi tõlgenduses on Molotov diktaator Stalini järel nõukogude kamarilja teine viiul. Umbes nagu Hitleril oli selleks Goebbels. Kuigi Sokolov hindab ta märksa hallimaks ja kahvatumaks kujuks kui Göringi, Goebbelsi või isegi Ribbentropi (keda saksa historiograafias, olgu mainitud, nimetatakse täielikuks tühisuseks).
Kuidas saab nii hallist kujust nagu Molotov kirjutada loetava raamatu? Saab küll. Sest raamatu peategelaseks on Stalin ja kogu tema režiim. Ülimalt huvitavad on lisas olevad stenogrammid, kirjad ja konfidentsiaalsed dokumendid. Loed ja ninna lööb ajastu vangikambrilehk.
Raamatul on sedasorti tõlkekirjandusele omane puudus: see pole mõeldud lugemiseks uuema iseseisvuse ajal kasvanud põlvkonna esindajatele. Nad ei saa paljudest asjadest lisakommentaarideta aru (need aga puuduvad). No näiteks – Molotovi isa oli paras mats ja viinanina, kes suhtus põlgusega vaimutöö tegijatesse. Viina visates kirus ta neid kõvahäälselt, eriti meeldis talle hääldada nime Schopenhauer (lk 10). Vene keelt mittevaldavale inimesele võinuks seletada, et saksa filosoofi nime esimene pool hääldub nagu venekeelne “žopa”, mis tähendab “perse”. Või Trotski ütluse “iga asja vastu leidub oma Molotov” (lk 35) mitmekihilisuse mõistmiseks on vaja teada, et “molot” on vene keeles “vasar”.
Aga noh, ega noored seda raamatut nagunii lugema ei hakkaks.
Teos on mõeldud vanadele ajaloo- ja poliitikapeerudele. Või Andrus Kivirähu taolistele absurdihuumori viljelejatele, kes võiks sealt leida koormatäite kaupa inspiratsiooni.