Brenda Rosen "'Kadunud linnade atlas. Taasavastatud legendaarsed linnad"'

Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja. Varrak, 2007;176 lk

Brenda Rosen

“Kadunud linnade atlas. Taasavastatud legendaarsed linnad”

Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.

Varrak, 2007. 176 lk

Käesolevat suhteliselt loogiliselt jaotatud ja küllaltki hästi illustreeritud teatmeteost julgeksin soovitada eelkõige algajale muinaskultuurihuvilisele. Seda peamiselt peatükkide lühiduse pärast, sest tegelikult vääriksid kõik käsitletud teemad palju põhjalikumat süvenemist. Lootkem, et autor laiendab tulevikus ainese- ja tekstimahtu.

Teos ise on jaotatud kuude ossa: merelinnad, kõrbete ja tasandike linnad, küngaste ja mägede linnad, džunglite ja metsade linnad, kuningate, kuningannade ja keisrite linnad, pühad linnad. Peatükkide pealkirjad jäävad paratamatult mõnevõrra tinglikeks, kuna kohati arvatakse nende hulka ka näiteks lihtsalt olulised pühapaigad või tsitadell-kindlused (näiteks Mükeene).

Lugejat juhatatakse sisse inimkonna ajaloo eri ajastutesse, tsivilisatsioonidesse ja maailmajagudesse – Tulum, Dwarka, Tikal, Akrotiri, Knossos, Ur, Baalbek, Karnak, Karakorum, Jeruusalemm, Vineta, Niinive, Persepolis, Pompei, Kartaago, Efesos, Trooja, Babülon, Aksum, Teotihuacan, Epidauros, Port Royal jne. Kirjeldavat laadi artiklitele (enamasti koos teadusliku avastuslooga) on lisatud üsnagi efektsed fotod, tihtipeale ka hävinud osade rekonstruktsioonid, asukoha kaardid ning aineloend.

Silma torkasid mõningad faktiveakesed: nii valitses Assüüria kuningas Sanherib (Sinnaherib) aastail 705–681 eKr või 704–681 eKr (mitte aga 701–681 eKr). Raamatus on muide selle valdja (Sanheribi) valitsemise algust dateeritud lausa eksitavalt erinevalt: lk 114 aasta 704 eKr, kuid lk 127 õilmitseb hoopis aasta 701 eKr. Geniaalne antiikkreeka näitekirjanik Aischylos elas siiski 525–456 eKr, mitte aga 525–465 eKr (vrd lk 86). Ja väga tore on, et kauem elas! Lk 154 on juttu Vana-Egiptuse ketservaarao Ehnatoni (Amenhotep IV) ettevõtmistest; täpsustuseks niipalju, et oma uut residentsi Ahet-Atonit hakkas ta ehitama siiski oma viiendal valitsemisaastal (mitte neljandal, siin Rosen eksib) ning viimase nimi ei tähendanud “Atoni asupaika”, vaid “Atoni silmapiiri (horisonti)”. Kuid need on autori või toimetaja pisieksimused.

Kurvaks tegi mind mõnede ülitähtsate kohtade väljajätmine, näiteks Abu Simbel, Delphi, Didima, Dodona, Sakkara jt. See on muidugi etteheide raamatu autorile.

Kuid alustuseks kõlbab see kultuuriatlas küll.