Kohalikud armastavad lõõpida, et Bretoonimaal valitseb kaks aastaaega: kogu aeg on talv ja ainult ühel päeval augustikuus natukene suve. Siinne päiksevaene niiske kliima tuletab tõepoolest Briti saari meelde. Sarnasust naaberriigiga meenutavad ka Prantsusmaa kohta tavatult heledapäised inimesed ja bretoonikeelsed kohaviidad, mida veerides venib suu kõrvuni. Ty-Pry, Ville-Jouha, Ruoha, Plouha - justkui mõnus segu iiri ja lapi keelest. Tegelikult kuulub bretooni keel koos iiri, kõmri ja gaeli keelega keldi keelte hulka. Tänaseks on selle kõnelejaid järele jäänud vaid kolmesaja tuhande ringis.

Palmidega põhjala

Saint-Brieuc on elanike arvult veidi kopsakam linn kui meie Tartu ja seega kohalik metropol. Istume väikse kulunud võõrastemaja hommikusöögilauas. Lõhnab kohvi, kopituse ja koitõrjevahendi järele. "Bonjour," ütleb neljakümnendates aastates reipusest pakatav hotelliperemees, tõtates käbedal kõnnakul meile croissant'e ja marmelaadi tooma. Ta on juba kursis, mis maalt me tuleme, ning teab nimetada Tallinna ja Balti merd.

Köögi ja söögitoa vahet heegeldades räägib ta, et elas kolmkümmend kolm aastat Pariisis. Kuni väsis pealinna mürast ja jamast viimsete närvilõpmeteni ära ning kolis siia. "Bretagne'is on rahulik," kiidab ta. "Siin on värske õhk ja valged inimesed. Kui mõnda Prantsusmaa lõunamaakonda lähed, on igaüks seal kohe su suurim sõber, aga vähemagi eksimuse korral saad noa selga (sõna-sõnalt: un couteau dans le dos). Bretoonimaal seevastu tunduvad inimesed esiotsa külmad ja tõredad, aga kui su omaks võtavad, siis on truud kuni elu lõpuni."

Kas ei kõla tuttavalt? Umbes nagu eestlaste "karm, aga õiglane" või soomlaste "sitkeä ja suoraselkäinen"?

Varustatuna niisuguse väärtusliku sissejuhatusega kohalike inimeste hingeellu, asume avastama siinse looduse loomust. Tillukese rendiauto akende tagant libiseb mööda maastik, mis on kummaline segu põhja- ja lõunamaisest. Kui graniidistel rannikunõlvadel kasvab peamiselt kidur kanarbik, siis sisemaal võib näha küpresse ja koguni palme. Meri hoiab aasta ringi sooja ning külmakartlikud taimed saavad siin väga hästi hakkama.

Trebeurdenis leiame kõrge pangapealse, kust avaneb vaade kaljusele maaninale. Üksik maja, kellegi suvila ilmselt, mille kõrval tont teab kust sinna sadanud sõiduauto. Ühtki normaalset teed ju kaljude vahelt poolsaarele ei lähe.

Teist kätt jäävad mahajäetud plaaž ja purjesadam. On parasjagu mõõnaaeg ning hulk säärikutes ja nokkmütsides mehi käivad, ninad maas, mööda laia paljandikku, korjates õhtusöögiks molluskeid. Või vahest hoopis müügiks?

Paljudele kohalikele on mereandide korjamine hea võimalus leivakõrvast teenida. Côtes d'Armor on armastatud turismipaik. Siinsetes väikelinnades leidub promenaade, kus külg külje kõrval tegutseb k&uum l;mneid restorane, mille menüüs on aukohal värsked, samal päeval rannast korjatud austrid, krabid, homaarid ja jumal teab mis muud molluskid ja karbid, millel eesti keeles vastetki pole.

Mõõnaaegne meri on kui paradiisiaed - tule ja nopi.

Loodus ärist olulisem

Côtes d'Armori absoluutseks pärliks peetakse paika nimega Côte de Granit Rose ehk Roosa Graniidi Kallas. Tundub, nagu oleks jumal siin jõnglasena suvitanud, mütates kaldapealsel ja ehitades kivilosse. Jabura mängulisusega on lahmakad graniiditükid üksteise otsa kuhjatud. Kui suur pidi olema jõud, mis majakõrgused rahnud nagu pehme savi skulptuurideks on voolinud?

Paljudele kividele on pandud isegi nimi. Nii leiab kallast pidi kõndides viltu vajunud Pudeli, aatomiseent meenutava Šampinjoni ja koletu Pealuu. Ei, silte kivide juures tegelikult pole. Mõned kentsakad kivid jäävad lihtsalt filmilindile ja hiljem paiga kohta brošüüri lugedes tuvastangi tuttavad kujud ning panen need nimedega kokku.

Bretoonidel on olnud kainet talupojamõistust, et mitte oma kauneid saari, puhta veega jõgesid, metsa- ja rannaalasid läbuturismile loovutada. Kui ringi rännates üldse mingeid viitasid või silte näeb, siis annavad need teada linnukaitsealale sisenemisest või õpetavad, kuidas tundlikus keskkonnas ümbrust kahjustamata olla.

Veel pole Côte de Granit Rose'ile jõudnud ei pileti- ega jäätiseputkad, suveniirikioskid ega kohvikud. Turiste oodatakse siia küll, kuid reeglid, millest kinni pidama peab, on ranged. Juba seegi, et vaatamisväärsesse paika saabudes ei võta külastajaid vastu siidriputkad, hoiab teatud lõbujanulise seltskonna eemale.

Ometi on Bretagne oma naabri Normandia kõrval maa suurim siidritootja... Nähtavasti osatakse agaratele ärimeestele ilusasti ei öelda.

Prantsusmaa sahver

Peale rikkalike loodusreservaatide uhkeldab Bretoonimaa veel oma põllumajandusega. Igihaljastele rohumaadele annavad kontrasti mustavalgekirjud piimakarjad. Mõned kapsapõllud on veel oktoobrikuuski koristamata - pehme kliima ei kiirusta töödega tagant. Võib liialdamata öelda, et pariislased krõmpsutavad päevast päeva bretoonide hernest ja lillkapsast, söövad nende kanade munetud mune (millel on juures kiri: "Vabas õhus kasvatatud kanadelt") ning joovad nende lehmade piima.

Bretooni võil ja koorel, küpsistel ja meel on kirjutamata kvaliteedimärk küljes. Pealinlane teab, et kui kaup on toodetud Bretagne'is, siis on see puhtast loodusest, ehe ja hea. Kuigi prantslased ei hiilga erilise ratsionaalsusega, on nende toiduteadlikkus siiski viis pluss. Kokkamine on siinne rahvuslik spordiala, ülim kunstiliik, usk, kirg ja armastus korraga.

Meie rännuteele jääb Sables d'Or ehk Kuldsed Liivad. Silt hoiatab looduslikke düüne tampimast ja tallamast, sest muidu võib õrn pinnas vajudes endaga kaasa viia nii puid kui ranna äärde ehitatud maju.

Katsume kergelt astuda. Liiv vajub jala all nagu kuiv turvas. Kergem on sammuda neil, kel jalanumber suurem ja kehakaalu vähem.

Viimaks ajab janu meid mahajäetud suvituspaigas peatänavat otsima. Väike kummaline kuurordikeskus meenutab oma laia sirge promenaadi ja selle äärde ehitatud sammasmajadega mõnd Stalini-aegset näidislinna. Hotell, hotell, kohvik, hotell, restoran, baar, kohvik, hotell. Sellises lõbusas rütmis kulgeb siinne elu - muidugi suvel. Praegu, sügi sel, on kohvikud rahvast lagedad, kuid siidrit või kohalikku mee- ja kamprimaigulist napsu ollakse valmis iga leti tagant valama. Nagu ka näljastele pannkooke praadima. Rahu ning prantslastele suhteliselt ebatüüpilist külalislahkust õhkub kõigist, kellega kohtume. Näib, et siinne mereõhk teeb närvidele head.

Ka meil tuleb uni sel õhtul raske nagu lapsepõlves pärast heinategu. Hommikusöögilauas kõnetab meid hotelli peremees, soovides õnne: "Voilá! Teil on uus president, lugesin lehest, et opositsiooni hulgast! Olete rahul?"

Noogutame ja pajatame pärijale, et veetsime eilse rännupäeva finaali pidulikult austreid süües ja uue presidendi terviseks tooste tõstes. Tõstes klaasi muu hulgas ka selle nimel, et meil ei tuleks uues juhis niipea pettuda. Peremees naeratab: "Saan aru, saan aru." Prantsusmaal ju sama lugu: suvel toimuvate presidendivalimiste kampaania on käimas ning iga päev toob valijate kõrvu uusi lubadusi, millest mõned ka üpris utoopilised.

"Aga kus te õhtust sõite?" vahetab peremees teemat - ega poliitika pärast saa söömist tagaplaanile jätta. Vastame, et leidsime ühe võrratu mereäärse restorani Saint-Brieuci külje all Binicis. "Beh oui! Seal on tõesti kaunis!" kiidab mees, kes on kümmekond aastat tagasi prantslasest bretooniks hakanud, ning lisab silma pilgutades: "Loodetavasti ei seganud eilne äike teie pidutuju, küllap võtsite seda kui presidendisaluuti?"