Britt Samoson, 3Ds ja täistuledega
Jutud käivad, et geniaalse isiksuse üks põhilisi omadusi on oskus teisi sütitada. Britt Samosonil tuleb see välja mängleva kergusega, ühes käes šokolaad, teises käes pirakas mapp, mis sisaldab tema uusima kollektsiooni taga seisvaid inspiratsioonikilde. Oleme praeguseks hetkeks rääkinud juba tund aega ja selle tunni ajaga on mulle selgeks saanud, et Britt pole tubli ja andekas – ta on topelt tubli ja andekas.
“Mulle tundub, et see oleks sigadus, jätta tegemata asju, mis sulle kusagilt ülevalt poolt saadetakse,” on kindel ajakirja Mood moetoimetaja, kes on viimase kolme aastaga kinkinud eesti disainile kolm kollektsiooni, mis ei hooli kokkuleppelisest “kantavuse” mõistest ja on avangardse moe musternäidised. Neljas kollektsioon, mis on järgmine samm innovatiivse disaini maailma, tuleb esitlusele nüüd, 15. septembril kolmanda Tallinna Moenädala raames.
Oma erilise tehnikani, mis väldib klassikalisi lõikeid ja mille juured on kusagil origami ja kunagi lasteaias volditud ja paberist lõigatud lumehelveste juures, jõudis Britt pärast EKA lõpetamist. “Kooli sisse saades olin oma eriala tohutu fanatt, selline goody-goody tüdruk, kes tegi alati rohkem kui vaja. Kui kool läbi sai, ei tundnud ma, et nüüd olen valmis disainer. Palju asju jäi puudu. Ja siis ma püüdsin iseseisvalt aru saada sellest, kes ma olen, mis mu käekiri on, kuhu ma liigun,” meenutab ta aktiivselt žestikuleerides, rõhutades olulist käte ja elavate näoilmetega.
“Karolini kaudu (Karolin Kuusik) olin hakanud tegema stilistikat, kuid sellest jäi väheks. Mõtlesin, et kas ma siis nüüd avan oma moemaja ja hakkan tegema mingeid kleidikesi. Eks see on normaalne, et ma segaduses olin, selline periood on paljudel disaineritel, kes lahkuvad koolist,” tutvustab Britt oma eneseotsingute algust.
Teekond tundmatusse
Ennast leida aitasid Samosonil reis Jaapanisse ja multifilmihiired. Enne seda käis ta ka palgatööl Bastionis ja Maratis, kus sai selgeks, et elu kontorilaua taga ei ole talle vastuvõetav. “Ma ei pea paigal istuma selleks, et töö valmis saaks. Olen väga halb alluv!” naerab Britt.
Jaapanis avastas moedisainer enda jaoks lihtsa joonega kunsti, mis on tegelikult teostuselt keeruline, ja vastupidi, keerulisena näivaid sisult lihtsaid asju.
“Sama võlub mind ka looduses, et kõik keeruline on tegelikult lihtne ja lihtne on samas keeruline,” räägib Samoson, kes võiks lisaks disainerile olla täiskohaga joonistaja. Briti filigraanne käekiri sobib ideaalselt kokku tema huviga anatoomia vastu.
Pärast Jaapanit oli disainerile suund selgem, kuid midagi jäi veel puudu. “Olin kodus ja telekast tuli multifilm “Pinky & The Brain”, kus on nimitegelasteks kaks suhteliselt pätti hiirt. Ja üks ütles teisele, et we must change dimensions. See mängis mingisuguse trigger’i rolli, hakkasin ka mõtlema, et kuidas ma vahetan dimensiooni,” jutustab Britt oma valgustatuks saamise hetkest. Ja siis selle asemel, et teha tavapäraseid 2D-lõikeid, kus kõik põhineb kahe kangatüki kokkuliitmisel, hakkas Britt tegelema ühest kangatükist sündivate 3D-lõigete loomisega. Lihtsalt kolis teise dimensiooni.
“Hakkasin proovima eri variante, lihtsalt istusin kodus ja lõikusin paberit. Avastasin, et see on ülilahe,” räägib Britt, kes peab elu ilma millestki vaimustuses olemiseta mõttetuks. “Soovisin alati ideed, mis tõesti erutaks mind, midagi sellist, mis ajaks natuke hulluks, nii nagu armastus teeb. Ja nii ma siis lõikusin ja mõtlesin: vau, see annab lõpmatuseni võimalusi!”
Kuna suurtel moekontsernidel on kombeks otsida värskeid ideid noorte sõltumatute disainerite loomingust, üritas Britt patendiametis oma lõikeid registreerida. “Tädid, kes seal laua taga istusid, ütlesid mu asjade kohta “ulme!” ja selgitasid, et niivõrd suurt kontseptsiooni on võimatu kaitsta.” Midagi sarnast pole aga maailma moepealinnades nähtud, Briti lähenemine lõikekunstile on ainulaadne.
... ad astra
Vaimustusele järgnes süsteemi loomine. “Peas hakkas tekkima pilt, mida kõike sellega teha saab – lambist seinakateteni.” Kõigepealt aga valis Britt välja ühe lõikamise vormi. “Lähtusin ringist ja kollektsioon, mis sellest tuli, jõudis esimesele Tallinn Fashion Weekile aastal 2008. Mind ei huvitanud, kas see, mida ma teen, on kantav, see oli eksperiment, ja teadsin, et praktilisemaks muutun millalgi tulevikus. Nägin ära, et tegelen sama teemaga ka kümne aasta pärast.” Esimesest kollektsioonist peale sattus Samosoni fantastilisest konstruktivismist vaimustusse kogu Eesti beaumonde. “Flat Cut 3D-le” järgnesid “Paper Cut”, praktilisem ja naiselikum “Sceleton Cut” ning nüüd ootab Briti fänne “Square Cut”.
“Uue kollektsiooniga olen võib-olla esimest korda otseselt mõjutatud hooajatrendidest ning see on kindlasti senistest kõige värvilisem. Lisaks leiab siin art déco’d, maskuliinsust ning seksi,” jagab Britt kätte tõlgendamiseks vajalikud vihjed. Tema assistent õmbleb samal ajal kokku varsti poodiumile minevad esemed. Moenädalani on jäänud viis päeva ja töö on täies hoos.
Iga kollektsiooniga kaasneb umbes kahekuune intensiivse tegutsemise periood, mille järel Britt vajab puhkust. “Väsimus tuleb peale ja siis on eriti hea tegeleda stilistikaga, standardse moega, mis viib mõtted mujale. Elu on nagu suur apteegikapp rohkete sahtlitega ja vastavalt vajadusele tõmban eri sisuga sahtleid välja. Ja kuskil kapi sees kõik see puutub kokku.”
Parimad ideed tulevad Britile pähe lennukis, siis, kui ta on oma koduplaneedile – “ma mõnikord vaatan tähti ja mõtlen, milline on siis minu oma” – lähemal. Tal on terve hulk märkmikke, mis lennukis täituvad isegi radikaalsemate mõtetega kui kahe jalaga maa peal asudes. “Pärast maandumist vaatan, et vau – sedasi mõtlesingi? Suurepärane.” Selle sõnaga võikski kirjeldada Briti loomingut ja jääb vaid loota, et erinevaid Cut’e tuleb iga aastaga juurde.
