Diversicolor Foto: Vilmar Valdmann

Kui ma tänavu aprilli viimastel tundidel Diversicolorit Tallinnas klubis Barbar esimest korda laval nägin, soojendasid nad Zahiri. Energilise ja lakoonilise esinemise taustal mõtisklesin, miks Shelton San (millest Diversicolorisse on kolinud kaks liiget, laulev kitarrist ja juhtfiguur Valter Nõmm ning bassimees Andreas Johandi) sellise nimevangerduse pidi tegema, kui muusika on jäänud suuresti samasuguseks – ärevaks, nutikaks, piire nihutavaks müra-rock’iks.

Sügisel ilmunud esikalbum annab piisava vastuse, mis ei piirdu ainult Siim „Tont“ Kuusemäe jõulise ja iseteadliku, Sheltoni trummarist Priit Mägist selgelt eristuva mängustiiliga.

Diversicolor on nimelt märksa küpsem, tumedam ja eneseiroonilisem. Sellel plaadil on vähem katsetamist kui ühelgi Sheltoni kahest albumist ja ühest EPst; need härrad ei pea enam kellelegi midagi tõestama, sest teavad ise paremini, mis töötab ja mis mitte.

Avapala „Grapes“ jõhkrast ja lihtsast akordi-survepuhurist alates tehakse kuulajale vastuvaidlemist mitte sallival toonil selgeks, kuidas asjad käivad.

Tõsi, üht-teist stilistiliselt tuttavat tuleb siin ette. Hoomatavad on selged mõjud 1980.–1990. aastate alternatiiv-, post-punk- ja stoner-rock’ist; säilinud on veidi Joy Divisionit meenutav eemal- ja üleolev hoiak, võimendunud Fu Manchu või Kyussi moodi turjakarvu turritav käredus, mida Taavi „Taff“ Aaviku helirežii maksimaalselt esile toob.

Kõik see kokku on üllatavalt maitsekas ja selgepiiriline. Isegi Steve Vanoni neurootilise külalissaksofoniga pala „Serenade“, kus ilmselgelt meelega „hullu pannakse“, sobitub tumedasse mustrisse laitmatult, ning ekstaatiliselt plöriseva bassipartiiga lõpulugu „High Grades“, mis kohati iseendast surmapõlglikult ette kihutavat paistab, mõjub nagu professionaalne rahvastepallivise otse näkku – heas mõttes.

„Diversicolor“ on album, millega võiks kaasas käia hoiatus, et selle mõju all ei maksa juhtida masinaid, ja soovitus, et pärast läbikuulamist tuleks võtta vähemalt pool tundi aega taastumiseks. Võimsamat raske-rock’i on Eestis küll teha üritatud, aga õnnestunud on see vähestel.