Bussijaama bluus Helsingis

Harry Liivrand kiidab Soome kunstnike sotsiaalset ja paigaga seotud mõtlemist.

Kohaspetsiifiline näitus “Saapumisen ja lähtemisen paikat” (Saabumise ja väljumise kohad) Helsingi vanas bussijaamas ja Kamppi keskuses. Kuraator Sirje Helme. Kestab 15. oktoobrini.

---

 

See näitus oma kohatises julmas dokumentaalsuses ja absurdses naljaviskamises on parim sotsiaalse kunsti projekt, mida sel aastal olen kusagil näinud. Helsingi linna poolt kuraatoriks kutsutud Sirje Helme empaatiaga valitud 15 soome kunstnikku tõlgendavad minekute-tulekute teemat kujunditäpselt, metropolile omase nurga alt. See näitus on bussijaama ja linnaruumi paradoksaalse ühisvälja, spetsiifilise genius loci mentaalsuse väljendus.
15 kunstnikku pidi Helme valima 50 seast. “Ja mõni näitusekoht öeldi isegi augustis üles, sest omanikud polnud ühe või teise projekti sõnumiga nõus,” tunnistas ta. Mõned teosed oleksid kontektuaalselt esialgu mõeldud kohtades tõesti sugestiivsemalt kõlama hakanud ja mõnele tööle jäi lihtsalt häbematult vähe ruumi (näiteks Kari Caveni paroodiavõtmes lennumasina maketile). Valitud meediumiks on foto, installatsioon, skulptuur, video.

Näitusekohaks valitud Kämppi endine bussijaama hoone, uue kaubanduskeskusega piirnev avar väljak ning äsjaavatud metroojaama perroonid moodustavad atraktiivse ning arhitektuuriliselt väljendusrikka urbanistliku keskkonna. Ta pole tuim ja formaalne nagu Viru keskus (kuigi funktsioonid on üsna kattuvad). Ala on aastakümneid olnud märgilise tähendusega kohtumispaik, mille ajalugu sümboliseerivad 1930. aastate bussijaam ja kellatorn. Kellatorni all on suudeldud, mindud, tuldud, tehtud pätti ja määratud kohtamisi. Kõige absurdsem, kaunim, inimlikku igatsust kuulutav projekt on seepärast noorte arhitektide Ville Hara ja Anu Puustineni “Peatused”. Nelja libapeatuse sihtkohtadeks on: Armastus, Vabadus, Turvalisus, Valgus.
Kõige valusamalt ja avalikus ruumis kõige šokeerivamalt mõjusid minu jaoks aga Jouko Lehtola 30 fotot (aastaist 1998–2002) Helsingi paikadest, kust on leitud heroiini üledoosi kätte surnud narkomaanide laipu. Stockmanni kaubamaja tualett, Helsingi linna kunstimuuseumiks kohandatud Tennispalee nurk, Pasila metroojaam, korraliku elumaja trepikoda...
Narkomaania on Helsingis samasugune sotsiaalne probleem kui Tallinnas (põhjused tõenäoliselt küll teised) ning sellest tahtlik möödavaatamine või probleemi ignoreerimine sealgi levinud. Kui kunstnik tahtis mõne foto autentsesse sündmuspaika riputada, ei andnud näiteks Stockmann selleks luba. “Ühe foto riputasin salaja Tennispalee seinale,” tunnistas Lehtola. Neil piltidel pole mingit spetsiifilist identiteeti, nad on pildistatud justkui juhuslikult. Kuid tegelikult pärinevad nad KÕIK politseiarhiivist, ­äärel kirjas sündmuse kuupäev, kellaaeg, surnu sugu ja surma põhjus.
Ka kohtumiste teemat käsitletakse ebakonventsionaalselt. Võtkem näiteks Helena Sandmani tööd. Sandman eksponeerib vana bussijaama välisseina ääres Hongkongis möödunud aastal pildistatud fotoseeriat filipiinlannadest piknikku pidamas. On see alles piknik! Hongkongis lastehoidjate ja koduabilistena töötavatele filipiinlannadele on ainus võimalus omavahel kokku saada ja uudiseid vahetada pühapäeviti linna peaväljakul ühe Hongkongi kuulsa maamärgi, Norman Forsteri kavandatud pangahoone varikatuse varjus otse tänaval. Seal nad istuvad, demonstreerivad üksteisele oma tagasihoidlikke oste, mängivad kaarte, einetavad, tunnevad elust rõõmu. Koju pole lubatud neil külalisi kutsuda. Olin sama olukorra tunnistajaks 1999. aastal ja sain siis taas õppetunni, kuidas inimesed loovad ajutiselt uue eluruumi ning kodustavad kodustamatuna tunduva territooriumi.
Kaarte võib mängida ka bussijaamas ning iseendale tarotikaartidega ennustades saab peletada igavust. &sh y;Marita ­Liulia taroti-projekt vana bussijaama oote­ruumi seinal sümboliseerib ajaveetmist, kuid ta oleks vajanud märksa suuremat eksponeerimispinda, et efektsemalt mõjuda.

Mõtlesin sel näitusel palju sotsiaalse kunsti võimalustele, kunsti vahenditega tähelepanu juhtimisele ühiskondlikele valupunktidele ja pahede teadvustamisele, fluxluslikele strateegiatele. Sotsiaalsus müüks justkui endiselt hästi. Kuid eesti sotsiaalse kunsti praktikad ja loominguline kreedo räägivad teist keelt. Objektiivsetele sotsiaal­setele probleemidele vaheda visuaalse kujundlikkusega reageeriva ja samas analüütiliselt kriitilise suhtega sotsiaalse kunsti kuldaeg jäi Eestis 1990. aastatesse. Praegused kas galeriide seinte vahel sotsiaalkriitilise rõhuasetusega väljareklaamitud näituseprojektid (viimati “Kurja lilled” Hobusepea ja Draakoni galeriis) või konkreetsest (linna)keskkonnast tõukuvad (situatsionistlikud) aktsioonid on meil enamasti suvetuuri tasemel, konjunktuurse profiiliga või hermeetilised, koodilt sõpruskondlikusse ringi sulguvad.
Kui olin Helsingis läinud reedel avatud näitusele tiiru peale teinud, üllatas mind kontseptuaalse teravmeelsuse ja kujundliku väljenduslikkuse kõrval veel üks aspekt. See oli tööde esteetiline dimensioon. Nii noorte kui pensioniealiste kunstnike teoseid iseloomustas rafineeritud vormistus. Näitus mõjus klassikalise modernismi paraadina. Ütlesin seda ka Helmele. “Nojah,” vastas ta, “oma kujunemisaastate eest ära ei jookse. Südames tahaksime me ju kõik kunstis ka ilu näha.”