07.08.2009, 00:00
Cagey House “Lark”
(Free Range Beats);Õõvastav kaleidoskoop.
David Keiferit (DK) võib tõemeeli lugeda tänapäeva
nähtamatuks staariks. Muusik, kes oma elusuuruses kangastub üksnes
nondele inimestele, kes on pühendunud netis vabalt reliisitava muusika
põhjatutesse sügavustesse. Ameeriklane on suur looja –
viimase viie aasta jooksul on ta andnud välja umbes kümmekond
albumit, sh respekteeritud (neti)leiblite all (Nishi, Umor Rex, Dog Eared),
olles kvalitatiivselt kogu aeg parimal tasemel. DK ammutab jõudu
70ndate rock-traditsioonist välja kasvanud muusikast, kuid arenenud
ainuomases suunas (nt Kraftwerk ja The Droids). Tänapäeval? Drugs
Made Me Smarter, Bockholt, ehk ka varane mùm... seda küll pigem
metoodiliselt kui kõlaliselt. Seda enam, et nende kõigi muusikat
iseloomustab kohati elujaatav huumor. Samuti space age music. Muidugi, ta ei
püüagi evida seda lõpmatut usku inimprogressi ja
muusikalistesse arengutesse. Aga tal ei ole ka selleks põhjust –
21. sajandi inimesena on ta heitnud kõrvale illusioonid ning üksnes
konstateerib dekaadidetagust psühhoosi. Ja mitte ainult –
mõnel varasemal albumil (“Steel Tantrum”, 2005) võib
kohata isegi düstoopseid änge – äng,mis on pigem inimese
piiratusest tulenev pettumus kui raudkettide kõlinast ning
rõhumisest põhjustatud piin.
“Lark” on DK
teine album “The Cartoon Mouse Regardsi” kõrval sel aastal.
Samas neid albumeid tuleks vaadata kaksikalbumitena ses mõttes, et
muusikaprogrammipõhised helid on asendunud aegade jooksul kogutud
sämplitega. Domineerivad vintage sünteka- ja thereminvox-helid.
Kasutatud on ka vokaali(sämpleid). Lisaks veel on siin
astronoomide salvestatud raadioteleskoophelid kosmosest, multifilmihelid,
Aafrika, India ning viikingite instrumentaarium jpm. Kuulata seda albumit on
justkui viibida mõnes iidses sametiste seintega tolmunud toas, milles
adud selle sajanditevanust pahaloomulist taaka. Või siis loed
mõnd Edgar Allan Poe õudusnovelli. Ülendavad, kummastavad ja
õudsed 23 minutit ühtaegu.
9