Campi igatsedes

Litritest moodustatud Obama portreega särki silmitsedes kihvatab, miks nemad võivad ja meie mitte? Inglismaal võite osta näiteks prints Charlesi ja Camilla postkaarte, kadunud Di’ga sõrmkübara. Miks ei uisuta ega küpseta leiba meie pluusidel tõelise rahvakunstnikuna masside meeli erutav Evelin Ilves? Kohta leiaks lettidel kindlasti ka efektse Ingrid Rüütliga kameedele või teatrikassas südamekujulistele medaljonidele, kus piilumas Jaan Tätte. Rahvarõivas valitsusliikmete või keskaja võtmes Tallinna esikodanike (Jüri Kuusemaa, Tiina Meeri, meer jt) kaardikomplektist ei maksa vist unistadagi....

Soliidne ülikond ning tarkuse hindamine ei välista rõõmu ning lusti! Riik võib olla noor, iseseisvus habras, väärtused kui kirmetis, kuid julgus muiata meie olemise üle annab jõudu.

Eesti tõsise näoga riiklikku makrokosmosesse mahub aga ka tibatilluke klaasist loomaaed. Need on meie tagala – omaksed, keda sageli erinevalt koolist, presidendist või seadustest hinnata ei mõisteta. Lapsele tehakse häbi oma rumalust ning vaesust demonstreerivates telesaadetes, alaealisest lubatakse kiirelt kujundada Seksi-Kristi või Tissimiss. Soome või pealinna kolides ei viitsita vanatädile vallast hooldajatki välja ajada, mehest/naisest lahku minnes juhtub aga sageli nii, et perefirma võlad ning liisingud jäetakse elukaaslase kaela.

Ons siis tõesti raske Tagurpidi-Antsust taas “inimeseks” kasvada?