31.05.2007, 00:00
Cannes säras
60 aasta juubelifestivali programmeerijate pingutusi kroonis edu, arvab Jaan Ruus.
BUDISTLIK KULGEMINE: Jaapani film “Leinamets” võitis grand prix’. KAADER FILMIST
Pärast MM-võistlusi ja olümpiamänge, ja
muidugi ka Oscareid, on Cannes’i filmifestival ehk ajakirjanduses enim
kajastatav sündmus. Loomulik, et sinna imbuvad ka eestlased, keda
tänavu, alates kultuuriministrist ja lõpetades
filmiüliõpilastega, võis kokku lugeda üle
neljakümne.
Cannes’i festival on alati olnud kummaline kokteil esteetilisest idealismist, kommertslikust ponnistusest ja kombitsaid väljasirutavaist geopoliitilisist ambitsioonidest. Kusjuures festivali peakorraldaja Gilles Jacob (peadirektori ametis aastast 1978) ja kunstiline juht Thierry Frémaux (ametis aastast 2000) on alati tahtnud, et festival hingaks terve maailmaga ühes rütmis, samal ajal loobumata tähtede paraadist punasel vaibal. Muide, tänavused tähed, nagu Brad Pitt, George Clooney ja Matt Damon, elasid linnast väljas, luksushotellis Hotel du Cap, ja nendega sai kohtuda vaid pressilõunal ning sedagi vaid paariks repliigiks.
Mäletan, 2003. aastal pealkirjastasin festivalimuljed “Ka halb Cannes on ikkagi hea”. Tänavu oli festivali juubeliaasta ja isegi kriitikud, see alati tüli üles kiskuv seltskond, olid rahul.
Sageli, saamata rahuldust võistlusfilmidest, otsitakse elamusi kõrvalprogrammidest. Tänavu arvasid kõik kriitikud, et filmide valik võistlusprogrammi (22 filmi) on hea. Lahknevusi tekitas vaid küsimus, mis filmid siis ikkagi on parimad, sest paljud filmid said vastuolulisi hinnanguid.
Pean siiski ütlema, et pingerea tipus ühtisid kriitikute hinnangud žürii omaga.
Kohe festivali alguses tõusid kriitikute hinnangutabelites esikohale 39aastase rumeenia lavastaja Cristian Mungiu realistlik “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” ning Ameerika, vendade Coenide käsitöömeisterlik verine vesternipõnevik “Pole kohta vanadele meestele”.
Cristian Mungiu kolmas film käsitleb aborti 1987. aasta Rumeenias, kui see oli ebaseaduslik. Film esitab eludraama ilma sentimentaalse ülepaisutamiseta. See on uus Rumeenia kino. Pikad kaadrid, kaamera seisab paigal, dialoog on loomulik. Kui tegelased teineteisega suhtlevad, tulevad nad kaadrisse ja lähevad kaadrist. Tajume loomulikku elu ja ka nõukaaja hämarat, isegi ähvardavat õhkkonda. Filmis on koos füüsise, perekonna ja ühiskonna probleemid.
Ühtlasi on see totalitaarse elulaadi taunimine, selle elulaadi, mis tungib võikalt ja võimsalt ka kõige intiimsematesse eluvaldkondadesse. Lihtne, valus, argine ja suuri asju sisaldav film.
Filmi pealkiri, nagu ise võite arvata, tähendab noore naise üsas kasvanud loote vanust. Peale Kuldse Palmioksa sai film ka FIPRESCI auhinna. Viimati langesid peapreemia ja rahvusvaheline filmikriitikute auhind kokku aastal 2001.
Kui lisada teise rumeenia filmi, Cristian Nemescu lavastatud “California unelma” (lugu NATO relvarongi peatamisest rumeenia külakeses ja sellele järgnenud segadusest) parimaks hindamine ametlikus programmis “Vaatenurk” – kus linastus ka Eesti “Magnus” –, siis saame kõnelda Kesk-Euroopa filmi esiletõusust. Mis sellest, et Kesk- ja Ida-Euroopa oli tugevalt esindatud vaid Rumeeniaga. Cannes’i festival ei ole Eurovisioon, kus loevad massimaitsed ja naabrieelistused.
Cannes’i valikusõel oli tihe ja me ei näinud võistlemas filme riikidest, mida oleme harjunud ootama: Itaalia, Hispaania, Poola, Skandinaavia maad. USA oli loomulikult tugevalt esindatud, alates suurejoonelisest 1950.–1960. aastate restaureerimisest saladusliku sarimõrvari aastatepikkuse püüdmise loos “Sodiaak” (režissöör David Fincher, “Kaklusklubi”, reedest ka Eesti kinolevis) ja lõpetades Quentin Tarantino kesisevõitu komöödialiku põnevusfilmiga kuumadest beibedest, kes maksavad kätte toorele kaskadöörile-autojuhile.
Tänavu oli sisse seatud ka 60. festivali juubeliauhind, mis anti ameeriklasele Gus van Santile tema kinematograafiliselt rafineeritud filmi “Paranoia park” eest. Õnnetul kombel turvamehe tapnud 16aastane rulanoormees otsustab oma teost vaikida. Täie pildi toimunust saame alles filmi lõpus. Van Sant on lavastaja, kes huvitub noorte inimeste mentaliteedist ja meelelaadist (vt “Elevant”).
Aasia kino (Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea) oli muidugi esindatud. Korea näitlejatar Jeon Do-yeon pärjati parima naisnäitleja tiitliga osa eest filmis “Varjatud päikesepaiste”. Ta mängib pärast oma poja tapmist vähehaaval hulluvat noort naist. Samas toob tema vastas mängiv meesnäitleja Kang-ho Song (hetkel Korea kõige popim filmimees) sisse antikangelaslikke komöödia-elemente. Ehk liiga järskude pööretega film meeleheite ja elurõõmu ootamatust segunemisest käsitleb inimlikku oskust iga päev hakkama saada, kõige kiuste.
Päris viimasel päeval enne auhindamisõhtut näidati žürii grand prix’ saanud filmi “Leinamets”. 38aastase Naomi Kawase pikkades kaadrites, valdavalt keskplaanides kulgev film väikeses vanadekodus elava seniilse mehe ja noore sotsiaaltöötajast naise rännakust metsa on täidetud kahe tegelase vastastikusest empaatiast. Mõlemad mõtlevad olnud elule.
Mees mõtleb oma 33 aastat tagasi surnud naisest ja naine muretseb oma lapse kaotuse pärast. Jaapani budismi järgi ei tule pärast 33 aastat lahkunu hing enam tagasi sellesse ilma, vaid läheb Buddha riiki. Ja mees on naise hauale tulnud temaga jumalaga jätma ja teda tänama.
Ümberringi on mets, mis nagu jälgib ja toetab neid. “Heidame maa peale magama,” ütleb mees filmi lõpul. Rahu on tulnud. Noorele naisele tähendab see teed edasi, enesemõistmist ja lootust. Aeglaselt kulgev film nõuab muidugi kultuurilisi eelteadmisi ja empaatiat. Ju siis žüriil seda oli.
Päevapoliitika ja Euroopa kultuurikonfliktid tõstsid žürii auhinnale prantsuse filmi “Persepolis” (kreeka keeles “Pärslaste linn”). Oma eluloo alusel neli samanimelist koomiksit (= graafilist romaani) joonistanud Marjane Satrapi tegi filmi koos kolleegist kunstniku Vincent Paronnaud’ga. Tütarlaps kasvab üles islamirevolutsiooniaegses Iraanis, õpib koolis Euroopas, pöördub tagasi Iraani ja lahkub sealt 24aastasena Prantsusmaale. Optimistina tuleviku suhtes, seesmiselt lõhestunud mineviku tõttu. Positiivne aimelugu eurooplastele muhameedlasimmigrantidest.
Teine prantsuse film, Julian Schnabeli “Skafander ja liblikas” (sai parima režii auhinna) oli kinematograafiliselt väga väljendusrikkalt ja kollaažlikult teostatud arendus halvatud mehest, kelle ainsaks eneseväljendusorganiks on tema vasak silm. Üks tundlikumaid ja delikaatsemaid filme festivalil.
Venemaa oli Cannes’is esindatud kolme filmiga. Tänini vaikselt küdev sõda Tšetšeenias oli taustaks Aleksandr Sokurovi filmile “Aleksandra”. Vanaema külastab oma pojapoega lahinguoperatsioone korraldavas vene sõjaväelaagris. Sõda jääb kaadri taha. Sõja põhjusi välditakse. Noored vene mehed täidavad oma kohust ja teenistusreegleid selles piiratud, mehhaanilisi tapariistu täis maailmas. Film on õieti se llest, et tuleb mõista teineteist. Kuid leppimine on kaugel.
Muide, arvan, et naispeaosalist mängiv Galina Višnevskaja, Mstislav Rostropovitši lesk, võinuks ehk ka saada parima naisosa auhinna. Nagu ka prantslanna Catherine Breillat’ 18. sajandi prantsuse aristokraatia poolkomöödialikus restauratsioonis “Vana armuke” naispeaosa mänginud Asia Argento, kelle l’amour fou (hull armastus) vallutas meeli.
Meespeaosa palmioks anti venelasele Konstantin Lavronenkole osa eest filmis “Pagendus” (režissöör Aleksei Zvjagintsev). Mäletame Lavronenkot peaosalisena Zvjagintsevi eelmises, ka meie kinodes jooksnud filmis “Tagasitulek”.
“Pagendus”, aeglase rütmiga, piibellikust tunnetusest ja Tarkovski vaimust kantud film koduparadiisi traagilisest lõhkumisest jäi minu meelest Euroopa ja Ameerika kriitikute poolt alahinnatuks. Eesti kriitikud ja kineastid hindasid seda kõrgelt. Oleme ehk enam vene kultuuri mõjuväljas, võib-olla ka seepärast, et filmi saatis Arvo Pärdi kõiksusse süüviv muusika.
Ootamatult lisasid festivali korraldajad ametlikku programmi “Väljaspool võistlust” dokumentaalfilmi “Mäss. Litvinenko juhtum”. Mullu novembris Londonis polooniumiga mõrvatud endise KGB agendi lugu me teame. Oluline oli mitmeid rahvusvahelisi auhindu saanud kineasti Andrei Nekrassovi (koos Olga Konskajaga) filmi esitamise pretsedent ise. Film teadvustas tärkavat vene fašismi laiale auditooriumile ja ründas teravalt president Putinit.
Auhindamine on alati väga kirglik toiming. Ja see ei tähenda konsensust ajakirjanduses. Kuid žürii peab selle leidma. Ja auhindamisele järgnenud pressikonverentsil ütles žürii liige Michel Piccoli: “Me ei olnud kõik ühel meelel. Kuid ma kuulsin teistelt asju, millele ma ei olnud mõelnud. Mul on väga hea meel valikute üle, mille eest ma võitlesin. Iga kord ma siiski ei võitnud.”
Cannes’i festival on alati olnud kummaline kokteil esteetilisest idealismist, kommertslikust ponnistusest ja kombitsaid väljasirutavaist geopoliitilisist ambitsioonidest. Kusjuures festivali peakorraldaja Gilles Jacob (peadirektori ametis aastast 1978) ja kunstiline juht Thierry Frémaux (ametis aastast 2000) on alati tahtnud, et festival hingaks terve maailmaga ühes rütmis, samal ajal loobumata tähtede paraadist punasel vaibal. Muide, tänavused tähed, nagu Brad Pitt, George Clooney ja Matt Damon, elasid linnast väljas, luksushotellis Hotel du Cap, ja nendega sai kohtuda vaid pressilõunal ning sedagi vaid paariks repliigiks.
Mäletan, 2003. aastal pealkirjastasin festivalimuljed “Ka halb Cannes on ikkagi hea”. Tänavu oli festivali juubeliaasta ja isegi kriitikud, see alati tüli üles kiskuv seltskond, olid rahul.
Sageli, saamata rahuldust võistlusfilmidest, otsitakse elamusi kõrvalprogrammidest. Tänavu arvasid kõik kriitikud, et filmide valik võistlusprogrammi (22 filmi) on hea. Lahknevusi tekitas vaid küsimus, mis filmid siis ikkagi on parimad, sest paljud filmid said vastuolulisi hinnanguid.
Pean siiski ütlema, et pingerea tipus ühtisid kriitikute hinnangud žürii omaga.
Kohe festivali alguses tõusid kriitikute hinnangutabelites esikohale 39aastase rumeenia lavastaja Cristian Mungiu realistlik “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” ning Ameerika, vendade Coenide käsitöömeisterlik verine vesternipõnevik “Pole kohta vanadele meestele”.
Cristian Mungiu kolmas film käsitleb aborti 1987. aasta Rumeenias, kui see oli ebaseaduslik. Film esitab eludraama ilma sentimentaalse ülepaisutamiseta. See on uus Rumeenia kino. Pikad kaadrid, kaamera seisab paigal, dialoog on loomulik. Kui tegelased teineteisega suhtlevad, tulevad nad kaadrisse ja lähevad kaadrist. Tajume loomulikku elu ja ka nõukaaja hämarat, isegi ähvardavat õhkkonda. Filmis on koos füüsise, perekonna ja ühiskonna probleemid.
Ühtlasi on see totalitaarse elulaadi taunimine, selle elulaadi, mis tungib võikalt ja võimsalt ka kõige intiimsematesse eluvaldkondadesse. Lihtne, valus, argine ja suuri asju sisaldav film.
Filmi pealkiri, nagu ise võite arvata, tähendab noore naise üsas kasvanud loote vanust. Peale Kuldse Palmioksa sai film ka FIPRESCI auhinna. Viimati langesid peapreemia ja rahvusvaheline filmikriitikute auhind kokku aastal 2001.
Kui lisada teise rumeenia filmi, Cristian Nemescu lavastatud “California unelma” (lugu NATO relvarongi peatamisest rumeenia külakeses ja sellele järgnenud segadusest) parimaks hindamine ametlikus programmis “Vaatenurk” – kus linastus ka Eesti “Magnus” –, siis saame kõnelda Kesk-Euroopa filmi esiletõusust. Mis sellest, et Kesk- ja Ida-Euroopa oli tugevalt esindatud vaid Rumeeniaga. Cannes’i festival ei ole Eurovisioon, kus loevad massimaitsed ja naabrieelistused.
Cannes’i valikusõel oli tihe ja me ei näinud võistlemas filme riikidest, mida oleme harjunud ootama: Itaalia, Hispaania, Poola, Skandinaavia maad. USA oli loomulikult tugevalt esindatud, alates suurejoonelisest 1950.–1960. aastate restaureerimisest saladusliku sarimõrvari aastatepikkuse püüdmise loos “Sodiaak” (režissöör David Fincher, “Kaklusklubi”, reedest ka Eesti kinolevis) ja lõpetades Quentin Tarantino kesisevõitu komöödialiku põnevusfilmiga kuumadest beibedest, kes maksavad kätte toorele kaskadöörile-autojuhile.
Tänavu oli sisse seatud ka 60. festivali juubeliauhind, mis anti ameeriklasele Gus van Santile tema kinematograafiliselt rafineeritud filmi “Paranoia park” eest. Õnnetul kombel turvamehe tapnud 16aastane rulanoormees otsustab oma teost vaikida. Täie pildi toimunust saame alles filmi lõpus. Van Sant on lavastaja, kes huvitub noorte inimeste mentaliteedist ja meelelaadist (vt “Elevant”).
Aasia kino (Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea) oli muidugi esindatud. Korea näitlejatar Jeon Do-yeon pärjati parima naisnäitleja tiitliga osa eest filmis “Varjatud päikesepaiste”. Ta mängib pärast oma poja tapmist vähehaaval hulluvat noort naist. Samas toob tema vastas mängiv meesnäitleja Kang-ho Song (hetkel Korea kõige popim filmimees) sisse antikangelaslikke komöödia-elemente. Ehk liiga järskude pööretega film meeleheite ja elurõõmu ootamatust segunemisest käsitleb inimlikku oskust iga päev hakkama saada, kõige kiuste.
Päris viimasel päeval enne auhindamisõhtut näidati žürii grand prix’ saanud filmi “Leinamets”. 38aastase Naomi Kawase pikkades kaadrites, valdavalt keskplaanides kulgev film väikeses vanadekodus elava seniilse mehe ja noore sotsiaaltöötajast naise rännakust metsa on täidetud kahe tegelase vastastikusest empaatiast. Mõlemad mõtlevad olnud elule.
Mees mõtleb oma 33 aastat tagasi surnud naisest ja naine muretseb oma lapse kaotuse pärast. Jaapani budismi järgi ei tule pärast 33 aastat lahkunu hing enam tagasi sellesse ilma, vaid läheb Buddha riiki. Ja mees on naise hauale tulnud temaga jumalaga jätma ja teda tänama.
Ümberringi on mets, mis nagu jälgib ja toetab neid. “Heidame maa peale magama,” ütleb mees filmi lõpul. Rahu on tulnud. Noorele naisele tähendab see teed edasi, enesemõistmist ja lootust. Aeglaselt kulgev film nõuab muidugi kultuurilisi eelteadmisi ja empaatiat. Ju siis žüriil seda oli.
Päevapoliitika ja Euroopa kultuurikonfliktid tõstsid žürii auhinnale prantsuse filmi “Persepolis” (kreeka keeles “Pärslaste linn”). Oma eluloo alusel neli samanimelist koomiksit (= graafilist romaani) joonistanud Marjane Satrapi tegi filmi koos kolleegist kunstniku Vincent Paronnaud’ga. Tütarlaps kasvab üles islamirevolutsiooniaegses Iraanis, õpib koolis Euroopas, pöördub tagasi Iraani ja lahkub sealt 24aastasena Prantsusmaale. Optimistina tuleviku suhtes, seesmiselt lõhestunud mineviku tõttu. Positiivne aimelugu eurooplastele muhameedlasimmigrantidest.
Teine prantsuse film, Julian Schnabeli “Skafander ja liblikas” (sai parima režii auhinna) oli kinematograafiliselt väga väljendusrikkalt ja kollaažlikult teostatud arendus halvatud mehest, kelle ainsaks eneseväljendusorganiks on tema vasak silm. Üks tundlikumaid ja delikaatsemaid filme festivalil.
Venemaa oli Cannes’is esindatud kolme filmiga. Tänini vaikselt küdev sõda Tšetšeenias oli taustaks Aleksandr Sokurovi filmile “Aleksandra”. Vanaema külastab oma pojapoega lahinguoperatsioone korraldavas vene sõjaväelaagris. Sõda jääb kaadri taha. Sõja põhjusi välditakse. Noored vene mehed täidavad oma kohust ja teenistusreegleid selles piiratud, mehhaanilisi tapariistu täis maailmas. Film on õieti se llest, et tuleb mõista teineteist. Kuid leppimine on kaugel.
Muide, arvan, et naispeaosalist mängiv Galina Višnevskaja, Mstislav Rostropovitši lesk, võinuks ehk ka saada parima naisosa auhinna. Nagu ka prantslanna Catherine Breillat’ 18. sajandi prantsuse aristokraatia poolkomöödialikus restauratsioonis “Vana armuke” naispeaosa mänginud Asia Argento, kelle l’amour fou (hull armastus) vallutas meeli.
Meespeaosa palmioks anti venelasele Konstantin Lavronenkole osa eest filmis “Pagendus” (režissöör Aleksei Zvjagintsev). Mäletame Lavronenkot peaosalisena Zvjagintsevi eelmises, ka meie kinodes jooksnud filmis “Tagasitulek”.
“Pagendus”, aeglase rütmiga, piibellikust tunnetusest ja Tarkovski vaimust kantud film koduparadiisi traagilisest lõhkumisest jäi minu meelest Euroopa ja Ameerika kriitikute poolt alahinnatuks. Eesti kriitikud ja kineastid hindasid seda kõrgelt. Oleme ehk enam vene kultuuri mõjuväljas, võib-olla ka seepärast, et filmi saatis Arvo Pärdi kõiksusse süüviv muusika.
Ootamatult lisasid festivali korraldajad ametlikku programmi “Väljaspool võistlust” dokumentaalfilmi “Mäss. Litvinenko juhtum”. Mullu novembris Londonis polooniumiga mõrvatud endise KGB agendi lugu me teame. Oluline oli mitmeid rahvusvahelisi auhindu saanud kineasti Andrei Nekrassovi (koos Olga Konskajaga) filmi esitamise pretsedent ise. Film teadvustas tärkavat vene fašismi laiale auditooriumile ja ründas teravalt president Putinit.
Auhindamine on alati väga kirglik toiming. Ja see ei tähenda konsensust ajakirjanduses. Kuid žürii peab selle leidma. Ja auhindamisele järgnenud pressikonverentsil ütles žürii liige Michel Piccoli: “Me ei olnud kõik ühel meelel. Kuid ma kuulsin teistelt asju, millele ma ei olnud mõelnud. Mul on väga hea meel valikute üle, mille eest ma võitlesin. Iga kord ma siiski ei võitnud.”
Režissöör Cristian Mungiu sõnul:
- 1966 kehtestati Rumeenias abordivastane seadus. 1970ndatel sündis mitu korda rohkem lapsi. Minu klassis oli seitse Cristiani, nimedest tuli nappus kätte.
- Naised tegid aborte ebaseaduslikult. Kommunistliku režiimi lõpuks oli abordi tagajärjel surnud üle 500 000 naise.
- 1989, kui maa sai vabaks, oli abordi legaliseerimine üheks esimeseks teoks. Tulemuseks oli miljon aborti, suurem arv kui üheski teises Euroopa riigis. Ka praegu tehakse Rumeenias aasta jooksul üle 300 000 abordi.
