GaNGSTER UDUS: Legendaarse mafiooso Al Capone’i (Tom Hardy) kujutamine filmis „Capone“ on ambitsioo­nikas eksperiment, millest lavastaja jõud üle ei käi. Foto: Garsu Pasaulio irasai
Kui 19. sajandi lugudes oli Ameerika eneseteostamise unistust kandnud kauboi, siis uuel sajandil kerkis esile uue aja (anti)kangelane – gangster. Keeluseaduse-aegne ettevõtja, kes eelistas kiiremini eesmärgini jõudmiseks tegutseda väljaspool seadust. Kuna nn Haysi kood ehk 1930. aastatel kasutusele võetud filmide moraalne reeglistik nägi ette, et iga ebaseaduslik või ebaeetiline tegu peab ekraanil kindlasti karistuse leidma, siis oli gangsterite surf elu laineharjal üsna üürike, ja korraliku gangsterimuinasjutu puhul muutus võimule tõusuga sama oluliseks ka langus. Ametlikult võisid filmide kangelased küll olla pätipüüdjad, aga tegelikud peategelased olid ikka pätid ja kaabakad. Neile kuulus vaataja tähelepanu, neile elati kaasa, sest tegelikult esindasid nemad Ameerika unelmat – pürgida edasi iga hinna eest, vajadusel tugevama õigusega ja üle laipade ning seaduste.

„Capone’i“ lugu algab hetkest, kui muinasjutt on ammu läbi. Legendaarne mafiooso Al Capone (Tom Hardy) on äsja vabanenud pikast vanglakaristusest ning istub isolatsioonis, süüfilisest dementne. Miskipärast on tema lähikondlased võtnud pähe, et Capone’il on kuskile ära peidetud suur varandus, ning infot selle kohta üritavad temalt välja pressida nii sugulased kui FBI. Capone aga puristab vastuseks tatti ja krüptilisi lausekatkeid.

Iseenesest tuleks ju hinnata mõtet käsitleda tuntud tegelast uue nurga alt, aga paraku on see nurk kinolinale võrdlemisi kõlbmatu. „Capone’i“ kirjeldamisel tahaks appi võtta sõbra kasutatava žanrimääratluse „õua-õua“. Tore, et proovitakse viia vaataja unenäolisse kulgemisse, kus aeg ja ruum kaotavad tähtsuse, aga selle õnnestumiseks on vaja olla meister, kelle hulka on raske lugeda Josh Tranki (senine suurim saavutus täielik läbikukkumine „Fantastiline nelik“, 2015). Lavastaja laseb julgelt roolist lahti, aga kaotab kohe ka ise suuna. Ta loobub klassikalisest gangsterimüüdi struktuurist, aga asemele ei paku midagi peale sihitu udutamise ja pastakast välja imetud teooria mingi kadunud raha kohta. Muinasjuttudes aga ei saa täiesti suvaliselt elemente ümber tõsta või ära kaotada, sest nii laguneb kogu asi laiali. ­Capone on efektiivsem, kui ta armid on läikima löödud ja talle püstol kätte pandud. Praegusel juhul on tema kujutamine ambitsioonikas eksperiment, millest lavastaja jõud ei käi üle, ja tulemuse nimi võiks olla „Gangster udus“.

Kinodes alates 3. juulist.