„Capone’i“ lugu algab hetkest, kui muinasjutt on ammu läbi. Legendaarne mafiooso Al Capone (Tom Hardy) on äsja vabanenud pikast vanglakaristusest ning istub isolatsioonis, süüfilisest dementne. Miskipärast on tema lähikondlased võtnud pähe, et Capone’il on kuskile ära peidetud suur varandus, ning infot selle kohta üritavad temalt välja pressida nii sugulased kui FBI. Capone aga puristab vastuseks tatti ja krüptilisi lausekatkeid.

Iseenesest tuleks ju hinnata mõtet käsitleda tuntud tegelast uue nurga alt, aga paraku on see nurk kinolinale võrdlemisi kõlbmatu. „Capone’i“ kirjeldamisel tahaks appi võtta sõbra kasutatava žanrimääratluse „õua-õua“. Tore, et proovitakse viia vaataja unenäolisse kulgemisse, kus aeg ja ruum kaotavad tähtsuse, aga selle õnnestumiseks on vaja olla meister, kelle hulka on raske lugeda Josh Tranki (senine suurim saavutus täielik läbikukkumine „Fantastiline nelik“, 2015). Lavastaja laseb julgelt roolist lahti, aga kaotab kohe ka ise suuna. Ta loobub klassikalisest gangsterimüüdi struktuurist, aga asemele ei paku midagi peale sihitu udutamise ja pastakast välja imetud teooria mingi kadunud raha kohta. Muinasjuttudes aga ei saa täiesti suvaliselt elemente ümber tõsta või ära kaotada, sest nii laguneb kogu asi laiali. ­Capone on efektiivsem, kui ta armid on läikima löödud ja talle püstol kätte pandud. Praegusel juhul on tema kujutamine ambitsioonikas eksperiment, millest lavastaja jõud ei käi üle, ja tulemuse nimi võiks olla „Gangster udus“.

Kinodes alates 3. juulist.