Carl Sagan"'Deemonitest vaevatud maailm"'.
Inimkond jaotub teatavasti kaheks - ühed usuvad, et ufod on olemas, teised ei usu. Ühed usuvad, et voodoo-nukuga saab halba teha, teised naeravad selle välja, ühed usuvad, et psühhoanalüüsiga saab jälile inimese varjatud tungidele, teised peavad teraapiat vaid raha väljapumpamise geniaalseks mooduseks.
Raamatu autor, Cornelli ülikooli astronoomiaprofessor Carl Sagan ei usu õieti millessegi. Lehekülgede kaupa on tema teoses "tõsetisündinud faktide" (pealtnägijate jutustused lendavatest taldrikutest, ufode poolt röövitute n-ö reisikirjad) halastamatut ümberlükkamist.
Siiski on midagi, millesse Carl Sagan kaljukindlalt usub. Ta usub inimese põhjatusse võimesse petta, manipuleerida, vassida, välja mõelda - ja seda kõike viieteistminutilise kuulsuse nimel. See on Carl Sagani seletus pea kõikidele inimkonna põnevatele saladustele. Ta ise nimetab seda usuks teadusse.
"Teaduse äärealadel luuravad ideed, mis mõnikord on üle võetud teaduse-eelsest mõtlemisest ja mis on ligitõmbavad või vähemalt üsna huvitavad, aga mida pole rumaluse avastamise komplektiga läbi töötatud, " kirjutab Sagan.
Üks kõige ebausaldusväärsemaid allikaid Sagani meelest on inimese mälu. Kui keegi julgeb väita, et ta ise nägi, ise koges, tundis, elas läbi, siis Sagan teeb ta pihuks ja põrmuks. Mälu on selektiivne, mälestused võivad olla meile sisendatud ja lõppeks on petlikud ka inimese aistingud. Isegi selline traumaatiline kogemus nagu intsest on Sagani arvates äärmiselt kahtlane. Tema arvates hüsteerilised lastepsühholoogid sugereerivad tihtipeale lastele, et nende isad on neid kuritarvitanud.
Sagan on võtnud endale tänuväärt, ent lootusetu ülesande võidelda suurte sterotüüpsete narratiividega. Näiteks kuulsad Lõuna-Inglismaa viljaringid. Kes tegi need hiiglaslikud mustrid rukkisse? Kaua ja ärevalt surises meedia, et see saab olla ainult ufode töö. Siis andsid kaks kohalikku mehikest teada, et nemad on aastaid rahvast lollitanud. Kas viljaringide-legend lagunes sellest laiali? Oh ei, mehikesi ei võetud tõsiselt. Sagan on nördinud, aga mind lugejana ausalt öeldes ei veena ka Sagani argumendid, et just nimelt nende meeste kätetöö see oli. Selles ongi Sagani püüd teaduslikke seletusi ülistada traagiline. Sest tema meetodis ei ole rohkem seletusi kui tema vastaste omas ning tema seletustes omakorda ei ole vähem hüsteerilisust kui tema vastaste omades.
