Mõnes mõttes on Jaan Kaplinski nagu Carmen Kass. Olles heitnud end argimeedia ja päevapoliitika rüppe, tundub ta viimasel ajal alatihti tegelikust pisemana - ja see pole küllap see “väiksemaks muutumine”, mis talle endale meeltmööda on. Kampaaniad ega kolumnism ei suuda nagunii kellelegi rajada teed inimese südamesse ega ka ajaloo suurusse - ent mõlemad ülalmainitud on juba südameid ja suurust võitnuna ometi naasnud mudilasse nagu Gulliverid lilliputtide sekka. Ilmsesti süümepiinades selle põlguse pärast, mida nad siinse kultuuri suhtes ikka aeg-ajalt on väljendanud.  

Nii võibki mõnikord näida, et kõik Kaplinski võitlused toimuvad samal, triviaalsuse tasandil - et sõnavõtt punanahkade poolt ja Kentuki poiste vastu ei eristu teisest, mis punarooside poolt ja Ken-Marti poiste vastu. Niisugustel puhkudel ei tundugi võimatu, et tulevikus, mõnel veelgi pealiskaudsemal ja kõmukesksemal ajajärgul peetakse ühekssamaks isikuks Janka Kaplinskit ja Janek Paklinskit (üleminekuaegne meediahuligaan, Argo Riistani eelkäija)…

Aga “Kõik on ime” on pea täienisti šamaani, mitte kolumnisti raamat. See avab Kaplinski päevasekelduste avaramad tagamaad ja taotlused nagu ei ükski ta varasem esseekogu - see kõneleb vaat et veenvamalt kui ükski teine esseekogu viimasel ajal on kõnelnud. Saab jällegi selgeks, et keegi, kes sellessinasest kultuurist midagi olulist tõdeda tahab, ei saa naljalt Kaplinskist mööda - Õnnepalu, Krull, Mikita oma eksootiliste utoopiatega, küllap ka andreas w oma boreaalfundamentalismiga on Kaplinski kirjutatust hingestatud olnud.

Isegi neile, kellele paljugi ses koguteoses väidetust viha teeb (ja neid küllap juba on) ei saa märkamata jääda neid tekste kandev eriliselt nõtke, ühtaegu pehme-paindlik ja kompromissitu vannutusviis. Ons see Kaplinski taotletud wu wei, müstiline tegevusetus, looduse voolus kulgemine? Igatahes oskab ta vähemasti neis tekstides vägagi poleemilisi seisukohti võluvalt ja kaasakiskuvalt esitada (mu meelest on tal siiski küllaga olnud ka rabedamaid ütlemisi - au koostaja Toomas Salumetsale, kes on esile toonud tõesti väekaima Kaplinski).

Ehk on põhjus siiski ka selles, et siinkirjutaja jaoks on suurem osa selles teoses väidetut nii pagana õige. Jaa, loodus on suurem kui inimkultuur ja inimeksistentsil pole mõtet ega tulevikku loodusele vastandatuna. Jaa, kirikuisade eurokultuuri käsitamine progressina ja maarahva tsiviliseerimisena on ennekõike enesekolonisatsiooni, atavistliku orjameelsuse ja alaväärsuskompleksi tunnus. Jaa, eestlased ei ole “valged inimesed” ja peaksid selle üle õnnelikud olema, seda väärtustama, uuesti loodusrahva kombel elama õppima.  

Mõistagi on selles kütkestavas loodusrahvaste imetluses ka tublisti vana hääd romantismi, poisiliku õhinaga väljendatud kontrakultuurset “ülla metslase” paatost: “Olla põlisameeriklane tähendab olla opositsioonis. Indiaanlane on keelduja, vastuhakkaja, alternatiiv” (lk. 15). Indiaanlus minetab oma reaalsed parameetrid, sellest saab eksootiline utoopia, kõigi aborigeenide ja vastaliste vaimline vennaskond, millest võib osa saada nii taoistlik hiinlane kui eesti kirjanik. Ja ikkagi, kogu oma särasilmses naiivsuses on see konstruktsioon võluvam kui “lääne” või “euroopa” või, tule taevas appi, “kristlik” kultuuriruum, millesse eestlasi ametliku ideoloogia kohaselt arvata üritatakse. (Aga eks see, mis ära on, ole ikka ahvatlevam…)

“Kirikhärrad ja teised saksad” on Kaplinskile mõistagi eriliselt vastumeelsed. Kirglikult võtab ta arvele kõik selle, mida me nende toodud kultuuri eest maksma oleme pidanud, vaidlustab nende õiguse isegi nende endi ideoloogia (kristluse) nimel kõnelda ja ütleb vähemasti omas vaimus-elus lahti laulupidude-pasunakooride eestlusest, et taasavastada regilaulude poeesia või isegi valge maagia - avastada too üks maailmataju, üks laul, carmen perpetuum, mis kõiki läbib.

Muuhulgas või suisa ennekõike eeldab see Kaplinskilt korrektiive keeles (kui meie rahvusmütoloogia kõige pühamas artefaktis) - vanades rahvalauludes sagedaste parallelismide lahtimõtestamise ja kasutuselevõtu, kuid ka põlguse Aaviku-Veski snobismi suhtes ja loobumise nende keelendeist. Ülimail vimmahetkil turtsatab ta lausa, et kogu eesti kirjakeel on talle võõras ja vastik (“Uuendatud ja euroopastatud eesti kirjakeel” lk. 358-362, katkend ehk ta kibestunuimast teosest “Kevad kahel rannikul”.)

Selles kogus ei kajastu siiski veel Kaplinski viimaste aastate äkiline pöördumine euroskeptikust europooldajaks. Euroopa on siin ikka valgete meeste, kirikhärrade, pürjelite ja töösturite monokultuur, Kaplinskile jõleda Ameerika liitlane megakorbikeskses globaliseerumisprotsessis (ka 9/11 järgsed läänemaailma liigendused pole siinsesse tekstivalikusse veel settinud). Vastuseis sellele ähvardavale monokultuurile pühitseb ka mustvalgete dualismide kasutamise.

Võiks ju arvata, et üheainsa tõe ja õiguse eitamises, paljususepüüus ja dogmaatiliste märgisüsteemide õõnestamises leiab Kaplinski tuge teda ümbritsevalt postmodernismilt - viimast aga ignoreerib Kaplinski vähemasti neis tekstides täielikult, ta isegi ei mööna selle olemasolu. Ehkki - lk. 117 esitletud idüll, milles inimestel oleks küllalt ruumi, tugev side oma (maa)kohaga ja samas internetiside kogu maailmaga, on ju siiski läbinisti postmodernistlik?

Küllap ei tule postmodernistlik elutunnetus lihtsalt valikuvõimalusena arvesse, Kaplinski ei vaja seda - ta teadvustab end traditsionalistina, taoistina, ürgsete väärtuste juurde naasejana, kelle jaoks juba modernism nii humaansel kui holistlikul tasandil nurjus. Kõik, mis postmodernismis võiks talle meeltmööda olla - mittehierarhilisus, detsentraliseeritus, skepsis autoriteetide, ideoloogiate ja institutsioonide suhtes - on talle kättesaadav teistest, kindlamatest allikatest.

Vahest on postmodernism Kaplinskile ka liiga individualistlik isegi oma püüetes “mina” vaidlustada? Ent ehkki Kaplinski suhtumine “minasse” ja sellega suuresti seonduv suhtumine usku on üks selle esseekogu intrigeerivamaid teemasid, jätaksin selle praegu kõrvale kui omaette avaramat vaagimisruumi nõudva. Olgu vaid nenditud, et Kaplinski suurim, võluvaim ja traagilisim võitlus käib vististi temas endas - see on müstiku võitlus omaenda edevusega ja poeedi jaoks ei saagi sel reeglina eluajal lõppu tulla.

Kahju, et Kaplinski on praktiliselt vakatanud kirjanduskriitikuna - ehkki on ju pigem reegel kui erand, et kirjanduse kui salongi esmaselt uudiskünniselt kõrvale või kaugemale kandujad ka selle mõtestamise lõpetavad. Aga Kaplinski 60ndate lõpu ja 70ndate alguse kriitika on tervistavalt terav ja terane, selles on julgemat kujundimängu ja mahlakamat irooniat kui teistes ta esseedes (võtkem või luule võrdlus äikeselinnuga lk. 157 või luuletajate liigitus Punamütsikesteks lk. 301!)

Toonase laste- ja vanadegiluule kohta tõdetu kehtib ju tänagi. Ning Kaplinskil oli juba siis silma ja südant manitsemaks poeedina varjundiküllaselt lüürilist ja müütilistki Toomas Liivi “mõõdutundeta käratsemise ja norimise” eest või aimamaks seni luuletajana tuntud Jaan Krossi proosadebüütides massiivset ümberpaigutumist ajalooproosa kriteeriumikehtestajaks. (Muide, teine pool sellesinase arvustuse pealkirjast pärinebki hoopis ühest luuletaja-Krossi tsitaadist, mis küll Kaplinskile eriti meeltmööda polegi, aga paradoksaalsel kombel teda ennast hästi iseloomustab!)

Vaid Tammsaare kohta öeldu tundub oma aja (ehk selle umbse tõsikirjandusretoorika) või siis autori maitse vangi jäänud olevat: Kaplinski nuriseb just selle üle, mis kaugeltki mitte ainult mulle tundub täna Tammsaare pärandi põnevama osana (miniatuurid, näidendid, “Põrgupõhja Uus Vanapagan” jm.) Aga Tammsaare-Hemingway kõrvutus iseenesest on jällegi mõjus, et mitte öelda elegantne. See sõna ei kõla küll õigupoolest päris kohasena mehe suhtes, kes imetleb taoistide pürgi saada rohmaka puupaku sarnaseks, kuid just nimelt elegantsena mõjub ka ta toimetulek iseenese patsisttõstmisega veerandsajandi luuleülevaates…

Ennekõike tõestab Kaplinski selle koguteosega enam kui eales, et on filosoof - tõsiseltvõetav globaalselt ja möödapääsmatu lokaalselt. “Kutselised” filosoofid küllap nurisevad oma tsunftinime niivõrd liberaalse kasutamise üle ja ka Kaplinski ise rõhutab oma lahknevust klassikalisest filosoofiast. Nimetagu ta seda siis “filosoofia-milosoofiaks” (lk. 215) või “midagi-muud-filosoofiaks” (lk. 219) - olen veendunud, et selle maa keel ja olemine vajavad praegu ja lähiajal just seda. Aukartust elu ees, looduse hindamist kunstist ülemaks, äratundmist, et “kõik on ime”.

Väljatõste

Kaplinski suurim, võluvaim ja traagilisim võitlus käib vististi temas endas - see on müstiku võitlus omaenda edevusega