Casanova - meie aja kangelane

Hiljuti ilmus kirjastuselt Varrak soome üliviljaka kirjaniku ja biograafiate meistri Hannu Mäkelä paks elulooraamat “Casanova ehk Giacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks”.

Soomlane on püüdnud anda moraalset hinnangut 18. sajandi seiklejale ja kirjanikule, kes on muutunud meie päevil nii üldnimeks kui kaubamärgiks, mulgi on üks Casanova-nimeline roheline vihmamantel. Suur armastaja ja vähemasti enda meelest ka filosoof on nüüd muuhulgas restoran Tallinnas ja kondoomibränd, kuigi ta kunagi kondoome ei tarvitanud, leppides tripperi ja süüfilise kui armastuse eheduse väljendustega.

Giacomo Girolamo Casanova (1725–1798), kelle elu kohta võib tõepoolest pruukida väljendit “puhas seks” – tänast ülivõrdelist hinnangut, mis nüüd käibel küll ülekantumas tähenduses kui Casanova puhul –, on kahtlemata meie aja kangelane.

Casanova oli ideaalne eurooplane, kes tundis ennast – raha leidumise korral – ühtviisi hästi nii Pariisis kui Londonis, Varssavis kui Dresdenis. Isegi Peterburis ja Moskvas katsus ta õnne. Jääb ainult kahetseda, et ta elas paar sajandit enne Euroopa Liitu ja pidi passidega nii palju vaeva nägema, vahel koguni arestis istuma – justkui rännuhimuline eestlane enne ­Schengeni viisaruumi pääsemist.

Madalat päritolu, aga andekas ja ennastupitav Casanova näib mulle kangesti mõne suguvenna moodi, ta on suurepärane idaeurooplase kujund – mees, kes tahab võtta rikkamate ja õnnelikumate käest seda, millest saatus on teda ülekohtuselt ilma jätnud.

Kummalisel kombel surigi too veneetslane idaeurooplasena – Tšehhimaal Duxi lossi raamatukoguhoidjana. Seda paika on Stefan Zweig – harmoneeruvalt tänase Ida-Euroopa viletsuse kirumise traditsiooniga – nimetanud “Böömimaa süngeimaks kolkaks” ja isegi “böömi sõnnikuhunnikuks”. Ka kliima olevat seal karm, kuigi soomlasele Mäkeläle see sugugi nii ei tundu.

“Casanovale on iseloomulik, et ta kiitles vaheldumisi nii oma siniverelisusega kui raske lapsepõlvega,” kirjutab Mäkelä. See lause toob mulle korraga meelde nii Carl Robert Jakobsoni 700aastase orjaöö kui Lennart Mere eestlaste lepingud paavstiga kui Euroopa õigusjärgluse tunnistuse. Isa sureb varakult, emal pole poja jaoks aega, aga eestkostjate toel saab ta Padova ülikoolis siiski korraliku hariduse, kuigi doktorikraad näib olevat luuletatud. Täpselt nagu Casanova aadlitiitelgi – ševaljee de Seingalt.

Casanova on mees, kes tahab elada naudingule, ja seepärast algavad tal vaevu täisealiseks saanuna pidevad seiklused naistega, mis toovad kaasa pahandusi ja haigusi. Tänapäevalgi valdavat naudingu ülimuslikkuse printsiipi järgib ta ausalt, vallutades reeglina naisi, keda “armastab”, s.t kelle suhtes tunneb kirge. Casanova armastusekontseptsioon näeb välja üsna samasugune nagu “Seksi ja linna” lõbujanustel naistel. “Abielu on institutsioon, mida ma põlgan, sest see tapab armastuse,” sõnastab Casanova meie päevil nii palju korratud maksiimi. Siiski sugeneb ka mõni reeglist lahknev vahekord raha nimel. Vahel tuleb suurel naistemehel ette ka mõni meessuhe – paistab, et lihtsalt uudishimust või janust kõike õppida ja ajaga kaasas käia.

Kodulinnast pagendatu on justkui Ida-Euroopa prostituut. Rohkem muidugi pettur ja mängur, sest tema heaolu põhineb pettustel kabala (see on jälle moes, kabalist Madonna käis just Tallinnas) ja maagiaga. Ta on osav ja haritud vestleja, loeb peast pikki klassikalisi poee me, tema seltskondlik positsioon põhineb käitumisoskusel, (kahtlasel) mainel ja soovituskirjadel.

Casanova õpib selgeks tollase kultuurkeele, prantsuse keele. Peateose “Minu elulugu” kirjutabki ta prantsuse keeles. Casanova tahab kuuluda ühtaegu nii Euroopa võimu- kui vaimueliiti. See näitab suurt edasipüüdlikkust, osavust ja elujanu. Sellisena tuletab ta mulle meelde isegi mõnd tuttavat, kelle vahekord Euroopaga intiimne ja kirglik. On see ju meie sotsiaalselt tingitud riiklik-rahvalik mõtteviis: murrame läbi! Võtame oma koha struktuurides ja päikese all. Me oleme ausad tõusikud, täpselt nagu Casanovagi on oma mälestustes aus – jah, ma petsin, aga nagu ütles filmis vürst Gabriel: ma pole vaba mees ja mul pole teist valikut.

Igaüks on oma õnne sepp.

Mäkelä peab siiski tunnistama, et kirjanduslikule talendile vaatamata pole Casanova suurem asi filosoof: tema vaated lähtuvad tema enda vajadustest, mitte soovist inimkonda aidata ja maailma õiglasemaks luua. Võiks öelda, et Casanova oli rohkem moodsa ajakirjaniku elukutse esindaja kui kirjanik. Tema populaar­semad teosed olid eraldi raamatukestena avaldatud omaeluloolised seiklusjutud “Põgenemine tinakambrist” ja “Duell”. Tal leidub nii poliitilisi pamflette kui publitsistikat.

Vana Casanova jääb siiski elule alla, nagu meilgi vanade inimestega juhtub. Ta on sunnitud teenima elatist kodulinna Veneetsia inkvisitsiooni nuhina ning taas pagendatuna veedab kolmteist viimast eluaastat põhiliselt Duxi lossis Böömimaal rull­nokast (armastab tõllaga kihutada ja põhjustab ränki liiklusõnnetusi) noore krahvi raamatukoguhoidjana. Tal on palju vaba aega oma kirjatööde tegemiseks, aga temast ei hoolita, krahv ei viitsi kummalist geronti külalistele tutvustada, teenijaskond pühib tema raamatuga tagumikku. Casanova kaebleb nagu tänapäeva hüljatud pensionär, tema justkui sõber, krahvi vürstist onu ei võta õigupoolest midagi ette (nagu meie valitsusedki).

Mäkeläle on “aus armastaja” Casanova sümpaatne, aga ta ei suuda siiski leppida ühe tema elulooseigaga. Nimelt tegi keskealine Casanova lapse oma väidetavale tütrele, “aidates” nii tolle meest, vana impotentset markiid. Asja initsiaatoriks oli tütre ema, Casanova kunagine armuke. Mäkelä leiutab seletuse, et küllap oli Casanova isadus siiski viimase väljamõeldis ning selle puudumine aitas emal tüdrukut Casanova voodisse rääkida. Soomlane on moraalne mees, mõnd asja ei suuda ta aktsepteerida. Kui see ka nii oli, ei muuda see midagi Casanova moraalses palges, tema magas enda arvates ju oma tütrega. Vaesele rännumehele pühitseb eesmärk abinõu.

Sellest Uus-Euroopa moraalist ei tahagi Vana-Euroopa sageli aru saada. Neil tasuks Emil Tode “Piiririiki” lugeda.