Peter Napoliello võiks oma elust vabalt raamatu kirjutada. Tal on 35 aasta jagu seiku plaaditööstuses rassimisest – pingutusi, õnnestumisi, pettumusi, südame murdumisi, anekdoote. Üle Ameerika, aga peamiselt Hollywoodist, kus ta tipptasemel oluliste plaadifirmade, artistide ja plaatide promotööd juhtis.

Aastast 2011 elab Napoliello peamiselt Eestis. Veab pilatese treeninguid, teeb Raadio 2s saadet.

Just praegu kavatseb ta taas muusikaärisse kaevuda. Panna püsti oma sõltumatu plaadifirma ja vaadata, kuhu ta sellega praeguseks uute reeglitega muusikaäris jõuaks.

Sabapidi muusikaäri hammaste vahele jäi Peter diskomuusika tõusu ajal, New Yorgis 1970ndate keskel. Tänu ööklubides tuntud DJst sõbrale sattus ta ka ise diskoripulti ning mängis lõpuks kõigis tollastes NY tähtsamates klubides nagu Infinity, Xenon ja Studio 54.

Üks asi viis teiseni. DJna sattus ta plaadifirmade tähelepanu alla, kes talle uute plaatide proovitrükke saatsid ja soovisid seejärel teada, kuidas tantsupõrand reageeris. Plaadifirmade kontoreid külastades, seal T-särkides ja džiinides töötajaid nähes mõistis Peter, et tahab just selles valdkonnas töötada. Varsti oli tal oma plaadifirma Louvre Records, siis oli ta ametis suurleibeli Epic alla kuulunud Pavillion Recordsis ning mõne aja pärast olid tal toru otsas suuremate raadiojaamade toimetajad, kellele meeldis temaga asju ajada. Sest ta rääkis nendega nende enda keeles. Seeläbi kleepus talle külge osava ja nutika noore promokuti maine. Ootamatult oli temast saanud üks võtmetegija.

Ja siis kutsusid need plaadifirmad juba su enda juurde tööle?

Mulle tehti ettepanek asuda ametisse Jem Recordsis. Euroopa plaatide importija, millel oli väga suur ladu ja mille kaudu jõudsid Ameerikasse Hanoi Rocks, Big Country, kogu cool shit, millest Ameerikas veel keegi ei teadnud. Ka suured plaadifirmad pöördusid siis minu poole küsimusega: „Ou, Pete, ega sul laos mingeid ägedaid bände pole?“ Aitasin neile Euroopast bände leida.

Ning siis juba kutsus mind enda juurde Chrysalis Records. Briti omanikega plaadifirma. Neil olid mõned uued artistid ja esimene projekt, millega seal töötasin, oli tüüp nimega Billy Idol.


Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: