Raske käega naisepeksja kohta kõlab Chris Brown tegelikult päris pehmolt. Värisevi hääli leelotab mehehakatis õhkamist täis ballaade, mida paraku keegi enam eriti ei usu ega suuda tõsiselt võtta. Kahju poisist. Rihannale kingitud sinikas osutus korralikuks vasaksirgeks Browni enda karjäärile. Ahjusoe “­Graffiti” visati kohe poksiringi samal ajal ilmunud eks-tüdruksõbra “Rated R” albumiga, ning loomulikult lõppes see Chrisile häbistava lüüasaamisega juba esimeses raundis. Sest püüab mis ta püüab, kaugemale kui keskpärane kontoripihvi R&B see plaat paraku ei küündi. Isegi kui ta meelitab stuudiosse Swizz Beatzi või Lil Wayne’i või Eva Simonsi ning püüab ballaadide vahel oma gruuvi moekaks elektropopiks või tehnoidselt närviliseks robotiastumiseks kruvida. Intervjuudes välja öeldud soov seada end ühte ritta Prince’i, Michael Jacksoni ja Stevie Wonderiga teeb plaati kuulates ausalt öelda nõutuks. Päriselt ka või?! Hoolimata mõnest üksikust krõbedast biidikoorikust on see tants siin lihtsalt üks tuim paigaltammumine ilma vähimagi seksika tagumikukeerutuseta. Ilusti pakendatud masstoodang. Ei usu ma mehe kahetsust ega armuvalu ega ka väidetavat gigolosarmi, mida Chris Brown näib evivat sama palju kui Farmi-Gabriel. 2