Chris J. Robinson “Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel. Eesti animatsiooni lugu”
Robinsoni raamatu ingliskeelne originaal pärineb 2003. aastast. Jääb arusaamatuks, miks tõlke ilmumine nii pikalt viibis, aga igal juhul tuleks eestlastel selle raamatu olemasolu emmas-kummas keeles võtta suure teenena. Asjade seis on paraku kord juba selline, et teemat, mille kohta ei leidu inglise keeles ülevaadet, pole laia maailma jaoks praktiliselt olemas (üritage leida ridagi kuulsusrikka Eesti animatsiooni kohta näiteks 2000. aastast pärit Ida-Euroopa kino teejuhist The BFI Companion to Eastern European and Russian Cinema); ja see, kui ülevaate autoril on ka angloameerika nimi, suurendab selle usaldusväärsust.
Mõnes mõttes on muidugi piinlik, et tihti kohaliku kultuuri õiena esitletava animatsiooni kohta pole võtta korralikku kodumaist ülevaatekäsitlust. Eesti filmiuurimise üldist olukorda arvestades ei maksa selle üle siiski pikalt imestada. End võib lohutada ka sellega, et tegemist on teemaga, mida on ehk distantsilt ka veidi lihtsam haarata: kohapealt vaadates ei paista asjad ehk nii kompaktsed ja lihtsad.
Ajaloolist üldpilti luues on Robinson läinud kergema vastupanu teed, käsitledes Eesti animatsiooni arengut tavapäraselt isikute kaudu, rea “suurte meeste” lugudena. Samas ei kannata ta liigse aupaklikkuse all, suhtudes allikate väidetesse tervitatava kriitilisusega ja töötades mõnedele müütidele otseselt vastu. Kõrvalseisja (ja Ottawa festivali pealiku) positsioonilt on Robinsonil ka vaba voli esitada ebamugavaid küsimusi: nii osutab ta näiteks naislavastajate sümptomaatilisele puudumisele sisuliselt kuni 21. sajandini, samuti tuleb mitmel pool juttu eesti animaringkondade kitsusest, hõõrdumistest ja passiivsest agressiivsusest konkurentide suhtes. Ka hinnangutes konkreetsetele filmidele on Robinson värskendavalt otsekohene, kogu oma imetluse juures Eesti animatsiooni vastu lahterdab ta nii mõnegi filmi aega raiskamata viletsaks. Huvitav on jälgida, kuidas tema rõhuasetused erinevad eesti animafilmikirjutuse omadest, osalt ilmselt seetõttu, et tal puudub pilt kohaliku publiku suhestumisest ühe või teise filmiga.
Üldjoontes on tegemist kiiduväärt teosega, mille vormistus on ühtaegu nii infotihe kui ladusalt rahvalik. Vähem kui 300-le leheküljele saab mahtuda vaid võrdlemisi põgus käsitlus, ent Robinsoni versioon pole otseselt lünklik ega ka mitte rängalt vigane. Pisemaid vääratusi koguneb siiski omajagu nii autori, tõlkija kui toimetaja arvele: John Lasseteri nimi on raamatu mõlemas versioonis vigane, leheküljel 130 tegutseb avangardne rühmitus nimega Supp (SOUP ‘69), Undi ja Volmeri filmi “Sõda” tegevus toimuvat tehases (tegelikult veskis) jne. Logiseb ka terminoloogia, ent see probleem on sellest raamatust laiem, pole tõlkija süü, et Eestis pole ikka leitud ühest mõistlikku vastet sõnale storyboard.
