Christian Bobin "'Kõigealam. Romaan Pühast Franciscusest"'
Keskajal oli sellistel inimestel nagu Assisi linnast pärinenud kaupmehepoeg Franciscus suured šansid sattuda tuleriidale. Piir ketserite ja pühakute vahel oli tollal õige ähmane. Miks Franciscust ei põletatud, jääb mulle isiklikult arusaamatuks. Paavst Innocentius III näinud Franciscuse õpetuses midagi kasulikku katoliku kirikule. Kasulikku sel tingimusel, kui ülimat vaesust jutlustanud Franciscus surutakse ortodoksi raamidesse. Ju siis surutigi. Franciscus ise oli nii hõivatud maailma ja kõige seal leiduva armastamisest, et tal polnud aega tegeleda mingi paavsti ja tema juhitud kirikuga. Reaalselt eksisteerinud Franciscuse elulugu räägib sellest, kuidas kirik kasutas oma huvides ühte ullikest.
Mis puutub reaalsuse tõlgendajat Christian Bobin´i, siis väärinuks temagi keskajal otsemat teed tuleriidale saatmist. Lk 75 kirjutab ta nii: "Mida kujutab endast naine? Keegi ei oska sellele küsimusele vastata, isegi mitte Jumal, kes on ometigi naisega tuttav, sest on ju temagi naisest sündinud, tema rinda imenud, tema kätel kiikunud, naised on tema und valvanud ja teda lohutanud. Naised ei ole Jumal. Naised ei ole päris üleni Jumal. Kuid neil ei puudu palju, et seda olla". Ma näen siin (keskaegse) teoloogia seisukohalt vähemalt kolmekordset ketserlust, mille eest tuleks Bobin´i mitte lihtsalt põletada vaid aeglaselt küpsetada.
Ometi sai ta 1993. aastal mingisuguse Suure katoliikliku kirjandusauhinna. Saab siin maailmas üldse enam millegi peale kindel olla?
