Chungin & the Strap-On Faggots “Chungin & the Strap-On Faggots”
Oeh, kui raske on sellest plaadist kirjutada miskipärast. Võiks
ju hakata pikalt-laialt targutama, aga see oleks ebaaus selle neoonikireva
albumi kaheminutiste energiapursete suhtes – umbes nagu üritada
võõrsõnadega orgasmi kirjeldada.
Võiks
ju alustada sellest, mida see plaat muusikaliselt meenutab. Idee poolest pole
siin ju midagi uut – neid, kes pungi ja just post-pungi vahetut vaibi
moodsamasse helikeelde umber üritavad panna, on igas enesest lugupidavas
riigis vähemalt üks (esimese hooga meenub näiteks rootslaste
Love is All), ja nüüd tundub, et ka Eestis. See plaat on
tõeline nohikute äraarvamismäng, sest Chungin tundub olevat
nagu lohakalt välja lõigatud värvilisest paberist riffide
veidi liimiplekiline kollaaž, kus tunneme ära ühe armastatud näo
küljest lõigatud kõrva, teisalt pool naeratust ja veel
muudki. Kõik on siin nii neetult tuttav, aga ometi samas ka värske,
sest laulja – Areeni tulevikutäht 2008 – Chungini, Eesti
Johnny Rotteni nooruseuljust ei ole võimalik mitte millegagi feikida.
Tema kohalolek siin on kõikehõlmav, südame asemel
püssirohuga täidetud kummipall ja peas jooksmas lugematu hulk
pisikesi foneemilaenguid mööda juhtmeid üles-alla, tekitades
lühiseid ja uusi täiesti hämmastavaid vooluringe. Muusikalistest
tsitaatidest ehk kõige nunnum on “Birds They Count to...”,
mille kohta tahaks lausa küsida, et kas see ongi mõeldud paroodiana
Madonna “La Isla Bonita” aadressil, või on sarnasus
juhuslik. Mõelge, kui lahe oleks samas, kui Madge otsustaks kamba Eesti
isemõtlejaid kohtu ette saata, sest üle pika aja tunneb ta, kuidas
generatsioonide vahetumise käigus võib reaalsuseks saada tema
kõige suurem hirm, being so yesterday. Crystal Castlesile kargas ta ju
üsna riiakalt turja paar aastat tagasi.
Mis aga muudab Chungini
plaadi veel väga eriliseks, on see nõrguv salakaval ja
kõlvatu seksikus, mis paneb tahtma teada, mis on nende kinniste
sõnade taga. Tundub, et läbi lukuaugu piiludes paljastab end hoopis
teistsugune Chungin (kas pole “Tight Jeans” mitte lugu
mees-cruiser’itest? Millised on “I’m Not Your Messiahi”
geidraama tagamaad?). Chunginil ja tema dildomeeskonnal õnnestub
saavutada kaks asja korraga ideaalses kombinatsioonis – lüüa
otsekohesusega, aga mitte samas mõjuda üheplaaniliselt. See
urbanistlik vilkuv siivutu öine retk paneb imaginaarse nätsu suhu,
käed nahkjaki taskutesse, sigareti hambusse, päikeseprillid ette ja
teeb sulle oma veidi tatise nina ja üleoleva kõnepruugiga selgeks,
et sa oled liiga vana/loll/kole/etableerunud, et nendega koos hängida.
Parim, mida sa endale lubada saad, on osta see plaat ja kujutada ette, et oled
üks neist.
Igatsesingi seda teatud snooblikkust Eesti
muusikasse ausalt öelda tagasi juba – poolel teel autobussis
Türilt Paide. 9