Cinematic Orhestra “Live at the Royal Albert Hall”

Akadeemiline kino-jazz.

Cinematic Orhestra

“Live at the Royal Albert Hall”

(Ninja Tune)

Nii ta paraku on, et kui ütled Cinematic ­Orchestra, siis mõtled Anne Erm ja Helen Sildna, noogutamas teineteisele kultuuritemplite ahistavas vabaduses, seltsiks ülejäänud haigutavad ja nõudlikud pilgud. On tekkinud tardvormid, mida tahaks tuulutada kas või kärtsu peeruga. Aegu tagasi tantsuklubide tagaukse kaudu sisenenud jazz on nüüdseks juba esiukse kaudu lahkunud, intellektuaalsemad jüngrid varmalt sabas. Teel sinna, kus kunagi särasid biitlid ja Frank Sinatra, täna aga kusagilt sämplirägastikust päris elava vormini jõudnud kinemaatiline orkester. Laval on neile toeks 24pealine Heritage Orchestra ja mõned südant puistavad diivad. Kulgemine on tüüne, nagu vaataks lõputuid lõputiitreid – film käib, aga mis film on? See küsimus jälitab vist lakkamatult ka selle filmihelinduse loojat Jason Swinscoed, kelle kätte on sattunud nöörid, millega pillimehi oma tahtmise järgi tööle panna. Juhi enda roll on kõige ilmekam – kergeid ja ilmselt tema enda jaoks vajalikke külmkõlasid kruttides lisab ta tordile viimaseid kirsikesi, põhiliselt lugude vahele, kui sedagi.

6