City fiiling
Alates raamatu "Üle majade" ilmumisest (1999, koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga) kuni tänaseni on Andres Alver olnud üks kõige kriitilisemaid ning vaimukamaid arhitektidest kaasarääkijad Tallinna linnaehituslikes küsimustes.
Tõsi, nüüd, Ajastul Pärast Viru Keskuse Valmimist tundub, nagu oleks linnaehitustemaatika ühtäkki kõikide jaoks aktuaalne, mõistetakse majade kriitilist seost linna(elu)ga ja päevapoliitikust alates kuni netikommentaatorini välja lahmitakse "planeerimiskaost" ja "kolearhitektuuri" kiruda. Tänapäeva linnast armastatakse rääkida avalikkuse ja eraomanike põrkuvate ja tihti risti vastupidiste huvide kaudu.
Alveri-Trummali büroo tööde jaoks on eelkõige avaliku ruumi loomine ja mitmekesistamine alati määrav tegur olnud. "Kogu küsimus on selles, millist linna me tahame," ei väsi Alver eri vestlustes kordamast.
Arhitektuurivõistluste käigus on nad läbi lahendanud Tallinna kolm võtmepunkti - Viru väljaku (1996), sadama-ala (1996) ja Vabaduse väljaku (1998, viimased kaks koos Veljo Kaasikuga). Toona esikoha saanud Vabaduse väljakut hakatakse mõneti nuditud kujul ka peatselt ellu viima. Alveri värskemaid linnavisioone on Rotermanni kvartali planeering, mis nagu kõik eelmisedki projektid on kantud soovist luua võimalikult mitmekihiline linn, ruum kui tajutav, emotsionaalne, ettearvamatu ja 24 tundi aktiivne elamus.
Alver oli ka Arhitektide Liidu vastava töögrupi liikmena üks kesklinna sadamaalale raekoja ehitamise idee eestkõnelejaid. Raekoja paigutas Admiraliteedi basseini äärde 1994. a juba toonane linnaarhitekt Irina Raud, hiljem on seda sümbolhoonet siia mõeldud paljudes projektides. Alver näeb uues raehoones eelkõige sadamapiirkonna kui hetkel linlikku külgetõmmet järjekindlalt kaotava, marginaliseeruva ala keset. Raeväljak moodustaks mereäärse bulvari laiendatud osa, avaliku tsooni, kuhu koondada mitmed ülelinnalise tähtsusega ühiskondlikud objektid - Tallinna ülikool, ooper. "Tallinn on väike linn, ei maksa objekte hajutada. Nõukogude aja tõttu puudub meil tiheda linnakoe ehitamise kogemus. Samas on ühiskond hetkel suhteliselt jõukas ja see annab ka linnaehituslikult võimaluse mõelda suuremates kategooriates, hetke ei tohi maha magada. Elaani, tahtmist linna teha on vaja. Aga võib-olla on see Tallinna saatus, et tihedat linna ei tekigi kunagi..."
Poolt kvartalit täitvad majad City Plaza ja Rävala Neli (parema puudumisel on konsooliga maja nii hakatud nimetama, ehkki kahest majast asub Plaza just selle ees) kiviviske kaugusel Viru Keskusest on Alveri-Trummali arhitektuuribüroole (kust Tiit Trummal on tänaseks lahkunud ja oma endanimelise büroo teinud) seni suurim realiseerunud linnaehituslik projekt. Kaks hoolikalt läbiprogrammeeritud maja moodustavad klassikalise kompa kõrghoonest ja madalamast rõhtsast tahukast. Alveri sõnul on tema jaoks arhitektuuris alati kõige olulisem kontekst: "See annab võimaluse teha teistmoodi. Koht, maastik - ka eesti luule ja kunst sünnivad Eesti maastikest."
Rävala Nelja (Alveri kaasautorid olid siin Tarmo Laht, Indrek Rünkla, Ulla Mets ja Sven Koppel) maht markeerib tee kurvi, pööret linnaruumis. "Sealne kant oli lohisev, Radisson ei pingesta keskkonda piisavalt," räägib Alver. "Konsooli alla tekib uudne kaetud plats, te gu on omamoodi ruumieksperimendiga." 17meetrise konsooli alla on loodud tõstetud, lõunasse vaatav väljak, mis arhitekti sõnul pakub raamitud vaateid ümbrusele ja loob sissejuhatuse majale endale.
Ka platsi efektne, väga tugev valgustus pimedal ajal on osa urban-lavastusest, maja ultralinlikust imagost. Ja tuleb vaid au anda hoone tellijaks olnud seltskonnale, kes on adunud detailideni läbitöötatud arhitektuuri rolli "sümboolse kapitalina", (ehitus)kultuuri majandustegevuse osana. Loomulikult tähendab see detailsus ka arhitektipoolset totaalset kontrolli, mida on kõige raskem kehtestada hoone uute asukate ja nendepoolsete visuaalsete märksüsteemide üle - "Meie plaan oli kõik reklaamid koondada peaust ümbritseva mattklaasist portaali taha, et nad ei risustaks maja ja alluks terviku loogikale. Aga nüüd on seal ikka suur Armani oma nurgas ja Nordea silt teises."
Arhitektuur on alati ka tugev kehaline emotsioon, aistinguline kogemus, liikumine ruumis. Selles majas märkab loodud ruumide mitmekesisust. Plazalt läbi jalutades tunned sa pea kohal rippuva majaosa kohalolu kogu oma füüsisega. Uksed on suured, neil on hoolika kandilise disainiga käepidemed ja nad käivad raskelt. Roostevabast metallist trepid helendavad, käsipuud on sama kantis. Kuskil maja keskel on spaa, see moodsa linnainimese unustusejõgi, koos auru, muda ja maasikasmuutiga. Teine publikule avatud tsoon on katuserestoran, kust avaneb vaade n-ö naaberhoovi, ruumilisele liitekohale naabermaja City Plazaga, ja see vaade on ootamatu, oma tiheduses absoluutselt ebatallinlik ja tore. Katuseterrassi kujul on nüüd Radissoni kõrval olemas veel üks koht city's, kus sa saad aperitiivi juues näha linna ülevalt ja kujutleda, et sul on seega ka ülevaade selle koest, et sa koged linlikku külgetõmmet ja urbanistlikku aurat, mis uue Tallinna kerkimisega mingist hetkest ka siin hakkab ehk tekkima.
Tallinn enklaavistub: sadam soomlastele, vanalinn muuseumiks, Viru keskuses noorte hänging-shopping jne. Rävala Neli asub Maakri kandi büroo-city ja kesklinna puutepunktis, siit algavale Rävala puiestee teljele on antud suund. Alveri idee kohaselt ei peaks Rävala puiesteed enam edasi pikendama ega "läbi murdma". Sellest kandist võiks kujundada teiselaadse, elamisest, ärist, meelelahutusest ja kultuurist läbi põimunud linnapromenaadi. Loomulikult tähendab see, et linn peaks seadma sealseile ettevõtjaile omad tingimused, vastavat arengut suunama - vahel piisab vaid elaanist, tabatud ajahetkest.
* * * Tiit Trummal, millised aspektid on City Plaza ja Rävala Nelja
kvartali juures kõige olulisemad?
Kui vanalinn kõrvale jätta, on Tallinna kesklinn jõuetu ja hõre. Selle visuaalne tihendamine on väga oluline, kõrghooned on selles üks komponente.
City Plaza ja Rävala Neli genereerivad maksimaalset tihedust, eri tasapinnad räägivad erinevat keelt - jalakäijate tsoon, keskmise kõrgusega majade tasand (Plaza parkla klaasi atraktiivsus) ja torniosa. City Plaza puhul seadis omad piirid nii eelarve (ei saanud täisklaasist maja) kui ka vajakajäämised ehitusoskustes - niivõrd saleda kõrghoone puhul tulid betoonist konstruktsioonid tunduvalt massiivsemad, kui me eeldasime.
Maja on püütud lahendada kõikide osapoolte jaoks optimaalsena - et arendaja saaks piisava arvu ruutmeetreid ja hoone ise ei rikuks linnaruumi ega linlaste huvisid (kõik majanduspääsud, trafod jm ebavajalik on tänavatasapinnas võimalikult taha ja peitu lükatud). Torni f assaadipind on vastukaaluks ainuvalitsevale peegelklaasi siledusele lahendatud struktuursemana, alumiiniumraam annab fassaadile lisakihi.
Kõrghooned on saanud selle tihe-Tallinna lahutamatuks osaks?
Kuskil on keegi paika pannud Oleviste kiriku torni kõrguse kehtiva kõrguspiiranguna, mis pole mõistlik ühestki aspektist. Esiteks nõude äärmine formaalsus - oleks naiivne arvata, et puhtalt kõrgusmeetreid silmas pidades, mitte uushoonete mahtu jm parameetreid arvestades säilib Oleviste visuaalne positsioon siluetis (vaadakem või valmivaid kaksiktorne).
Teiseks on Oleviste kõrgus omaette fenomen. Kuidas toona umbes 5000 elanikuga linn ikkagi nii kõrge torni ehitas - see pole põhjendatav ainult praktiliste asjaoludega (meremärk jm), inimesed pidid nii tahtma, ei olnud piiranguid! Seda võimalust ei tohiks ka meie kaasajalt võtta. Kui keegi ei hakka keelama ooperis kõrgeid partiisid või määrama maalide värvi, siis miks peaks tegema kitsendusi arhitektuurile? Maja on samuti osa kultuurist. Selline piirang jätab arhitektuuri ilma ühest dimensioonist. Kõrghooned ei ole ammendunud New Yorgiga, nende arengus on toimunud muutusi, tehakse uusi lahendusi.
Millist büroos tehtud linnaehituslikku lahendust ise kõige tugevamaks pead?
Sadamaala planeeringu konkursi aegu (1996, koos Veljo Kaasikuga) polnud Tallinnas ju midagi uut veel ehitatud - ainult Peoleo söögikoht! Kinnisvaraarenduse sõnagi tuli käibele umbes toona. Me ei aimanud ehitusmahtusid, seda, kuidas ärihuvid domineerima hakkavad, jm.
Viru väljaku lahendus (ka 1996) sai kõige avangardsem, edasivaatavam. Tegu on põneva ja mitmekihilise struktuuriga. Kuna tegelesime palju avaliku ruumi loomisega, jäi meie lahendus ärihuvile jalgu. Vabaduse väljaku projekt (1998, koos Veljo Kaasikuga) on olemuselt äärmiselt säilitav, ei muuda maastikku ega linnaruumi kuigi palju.
Sadama-ala ja raekoda?
Raekoda Admiraliteedi basseini ääres annaks piirkonnale uue mõõtme, tooks siia avalikku funktsiooni ja melu. Mujal kesklinnas, näiteks Sakala keskuse kohal, see efekt nii tugev ei oleks, siin on niigi olulisi ühiskondlikke hooneid palju lähestikku.
Miks peaks Alverist ja Trummalist kirjutama?
Erinevalt paljudest ajakirjanduse kangelastest pole rohkem kui kümme aastat loominguliste kaksikutena tegutsenud Andres Alver (52) ja Tiit Trummal (52) mingid wannabe'd, vaid tõelised tegijad. Uue moodsa mitmekihilise ja -tähendusliku linna eestkõnelejatena ning lihtsalt andekate värske mõtte ja käekirjaga arhitektidena on nad olnud ja on nooremale põlvkonnale väga olulisteks eeskujudeks. Nad on tegelenud Tallinna Rotermanni kvartali ja sadama-alaga laiemalt, Vabaduse väljaku ning kõrghoonetega (nagu City Plaza), on projekteerinud kaubanduskeskusi (De la Gardie Tallinnas Viru tänaval, Kuressaares Ferrum) ja elamuid. Muide, Andres Alveri poeg Oliver on Rakvere linnaarhitekt. Ühe laua taga Andres ja Tiit enam ei istu. Põhjus on päris mõistetav: Trummal tegi 2006. aasta alguses hoopis koos oma arhitektist naise Lily Rikkoneniga perefirma.
Karin Paulus
Mida arvate Alverist ja Trummalist?
Rein Veidemann, kirjandusprofessor:
Tegemist on erakordselt värvikate isiksustega. Mõlemad on ääretult loovad, nii arhitektid kui kunstnikud. Nende loomingu paremik paistab silma kunstipärasusega. Mulle kui kirjandusinimesele on nende teostes alati ära tuntav tekstuaalsus, kindel kontsept, mis intrigeerib ruumi, kuhu üks või teine hoone asetub. Nende majad on linnaruumis väga suveräänsed.
Veljo Kaasik, võitluskaaslane:
Distants puudub. Suhe on nii orgaaniline.
Hardo Aasmäe, linnageograaf ja kirjastaja:
Minu jaoks on nad avara vastuvõtliku iseloomuga inimesed. See, et nad on erialalt arhitektid, ei muuda neid halvemaks. Nende mõtteavarus kandub ka nende arhitektuuri. Toomas Tammis, arhitekt:
Alver ja Trummal on üritanud kogu aeg ajast ees ja uuenduslikud olla. Nende positiivne külg on, et nad ei lepi olemasolevaga. Vähesed selle põlvkonna arhitektid mõjuvad siiani nii värskena. Kiitmist väärib ka nende võime töötada läbi palju materjali. Selline sügavuti minek on eesti arhitektuuris haruldane.
Jaak Aaviksoo, Tartu Ülikooli rektor:
Kallid klassivennad mõlemad! Andres on jõuline ja enesekindel visionäär, Tiit pigem mõtlik õpetlane. Kooliajal poleks vist keegi uskunud, et neist arhitektid ja partnerid saavad, aga tulemus on ju väga hea.
Küsis Karin Paulus
