Tallinna Ülikoolis toimus 10. novembril hiljuti manalateele läinud Ameerika kultuurantropoloogi Clifford Geertzi mälestusõhtu. Esinesid Tallinna Ülikooli rektor professor Rein Raud, kultuuriteooria lektor Marek Tamm, TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi antropoloogia keskuse dotsent Lorenzo Cañás Bottos ja Palermo ülikooli semiootik ja antropoloog Stefano Montes.
Ameerika kultuurantropoloog ja tõlgendava antropoloogia koolkonna esindaja Clifford Geertz (1926 - 2006) oli tuntud oma Indoneesias ja Marokos läbi viidud ulatuslike antropoloogiaalaste uurimistööde poolest. Samavõrd märkimisväärne on olnud tema panus õpetlasena sotsiaal- ja kultuuriteooria valdkonnas, kus tema ideed on avaldanud suurt mõju mitte üksnes antropoloogidele, vaid ka geograafia, ökoloogia, politoloogia, ajaloo ja humanitaaria valdkonna teadlastele.
Clifford Geertz on oma pika teadlasekarjääri jooksul kirjutanud hulgaliselt raamatuid, neist olulisimad on „The Religion of Java" (1960), „The Interpretation of Cultures: Selected Essays" (1973, 2000),"Local Knowledge: Further Essays in Interpretative Anthropology"(1983); eesti keeles ilmunud 2003. aastal pealkirja all "Omakandi tarkus: esseid tõlgendavast antropoloogiast".
Rein Raud:
Peaksin Geertzi pigem kultuuriteoreetikuks kui kultuuriantropoloogiks, kuna ka teiste erialade esindajad on tema töödest palju kasu saanud. Keskenduksin kahele Geertzi olulisemale mõistele: tihe kirjeldus (thick description) ja kultuurisüsteem.
Tihe kirjeldus vastandub õhukesele (thin) kirjeldusele hõlmab see ka analüüsitava tegevuse konteksti ning sellesse juurdunud tähenduse. Näiteks oleks huvitav teha tihe kirjeldus Pronkssõdurist: sellesse peaks kaasama kogu ajaloolise konteksti.
Geertzi kultuurisüsteem (cultural system) tähendab sümbolite süsteemi, mis on põimitud igapäevaellu ning mida kinnitatakse avalikus ruumis. Geertzi panuseta oleks olnud võimatu arendada kultuurianalüüsi nagu see praegu välja näeb.
Marek Tamm:
Vaatan Geertzi ajaloolase pilgu läbi. Geertzi puhul on silmapaistev tema avatus. Avatus teistele distsipliinidele, näiteks ajaloole ja kirjandusele ning avatus oma lugejatele. Tema tekste lugeda on tõeline nauding ja need ei ole mõeldud ainult antropoloogidele: pigem on see filosoofiliste teemade antropoloogiline peegeldus.
Geertz oli koos Claude Lévi-Straussiga oli üks alusepanijaid ajaloolise antropoloogia suunale ning leidis, et antropoloogia ja ajalooteadus peaksid rohkem koos töötama kuna nende uurimisobjekt ja meetodid on samad.
Geertz tõi antropoloogiasse refleksiivsuse ning humaniseeris seeläbi antropoloogia.
Lorenzo Cañás Bottos:
Geertz muutis radikaalselt seda, kuidas antropoloogid tekste loevad ja mõistavad, välitöid teevad ning etnograafiaid kirjutavad. Ma ei tea, kas tal oli selline kavatsus, kuid tema lükkas käima debati sellest, kuidas antropoloogid kirjutavad.
Oma kuulsas „Kultuuride interpretatsioonis" räägib Geertz, et antropoloogilised kirjutised on ise interpretatsioonid. Nad on fiktsioonid: mitte selles mõttes, et nad oleksid valed vaid sellepärast, et nad peegeldavad antropoloogide arusaamu. Oma teoses „Works and Lives" (1983) analüüsib ta antropoloogide Levi-Straussi, Evans-Pritchardi, Malinowski ja Ruth Benedicti kirjutamisstrateegiaid käsitledes nii prantsuse, briti ja ameerika antropoloogia tootemkujusid.
Pärast seda muutus etnograafia kui kommunikatiivse žanri või retoorika analüüsimine Geertzi mõjul valdavaks. Varsti hakati korraldama konverentse antropoloogilisest kirjutamisest ning ühest sellisest kasvas välja ka Marcuse ja Fischeri „Writing Culture", mida peetakse post-modernse antropoloogia manifestiks.
See mees, kes lummas meid kõige rohkem oma etnograafilise kirjutamisega, vabastas etnograafia meie jaoks lummusest. Pärast Geertzi pole antropoloogia enam endine.
Stefano Montes:
Arvan, et Geertzi üks tähtsamaid teoseid on ka ainsana itaalia keelde tõlgitud „Works and Lives", mille Geertz kirjutab, kuidas välitööd kirjutamiseks muuta. Teine oluline asi on võrk. Geertzi jaoks on antropoloog ämblik, kes on kinni ühiskonna võrgus, ta ei saa ühiskonda eemalt vaadata, ta on ka ise seal sees. Siin avaldub ka Levi-Straussi ja Geertzi vahe: kui Levi-Straussi vaatab ühiskonda kui tervikut, siis Geertzi jaoks on see võrk.
