“Prospekts March”
(EMI)
Coldplayl
oli päris halb mõte oma viimasele albumile ja kõnealusele
sabarakule ehk EP-le “Prospekts March” vägeva kunstniku
Eugène Delacroix’ tööd kujunduseks valida. Mida paganat
on ühist Delacroix vaat et stiihial Coldplay hästinikerdatud
elutoaga? Mina oleks neile kaane peale toppind mõne impressionisti,
Monet’ kas või. Ja uskuge, need plaadid oleks topelt
müünud, jõuluvana oleks end ära katkestanud. Vaadake
näiteks norra black-metal-bändi Dimmu Borgiri videot “The
Sacrilegious Scorn”, vot seal toimub mõndagi sümfoonilist
– õudne prassing, pühal õhtusöömaajal
pigistatakse leivast veri välja. Coldplay bakhanaalil kastetakse samal
ajal barankasid English Breakfast’i tee sisse. Ma olen neid pehmekesteks
nimetades sihilikult õel, aga seda kurbusest, et tulevikus
mäletatakse 21. sajandi esimese kümnendi suurima bändina ilmselt
just neid – perfektsionistlikku ruumilist rokki. Coldplay on meie
igapäevane leib ilma igapäevase sigitamise ja surmahirmuta.
6
