Coldplay “Viva la Vida or Death and All His Friends”

Pahevaba maherokk

Coldplay

“Viva la Vida or Death and All His Friends”

(EMI)

Coldplay pähklit pureda pole just kõige magusam ettevõtmine; veeretad ikka tükk aega suus, enne kui hammustad. “Räägi mulle Coldplayst!” võiks olla iga pop-inimese testimise proovikivi, millega vastaseid ähvardada – võiduvõimalused on nadid ja õigeid vastuseid ei ole. Bändi lennuk lendab paljude jaoks liiga kõrgelt, paljude jaoks aga ikka just sobivalt.

Staadionikuttide neljas album tahaks väga puudutada meid kõiki üle ilma, õiglase kaubanduse tempel peal, kaasavaraks suured maasikahõngulised põsemusid EMI poolt, kes nende helisevate universaalteooriate alla oma piskud on pannud. Raskused õilistavad tegusid ja nii mõnigi on kainem ja sirgem kui varem. Puudutused on siiramad.

Kampa on haaratud nutikal, kuid mitte üllataval kombel Brian Eno, kelle vähemalt maakerasuuruse helipintsli all on paljud kettad puhtamaks poleeritud ja petta pole saanud keegi – jäljeks on jäänud ilusad, liigagi ideaalsed massiivid tulevaste põlvede muuseumidesse.

Bono ees ja Paul Simoni järel on Coldplay Chris Martin enam kui sobilik sõdur vallutama barrikaade ainuõigete nootidega. Ootuspäraselt kulgeb bändi missioon hästi, sest kosmiline rividrill on vilja kandnud – kõrged taimetoidu-vokaalid on kukkunud endisest tummisemaks, ilmselged riimi- ja refräänikolonnid on segi paisatud ja tihedamaks pressitud, aga ikka ainult selleks, et rivi veelgi tugevamaks saaks.

Puhata ja lihtsalt shoegaze’ida saab harvadel, kuid seda helgematel hetkedel, mil suu on kinni ja sõnad kaovad kajadesse. Miski otseselt ei valuta ega pigista, on ümar, pehme toetus ja demokraatlikud heietused, tehakse heategusid. Albumikaanel trooniv Eugène Delacroix’ maal “Vabadus viib rahva barrikaadidele” ja hüüatus “Elagu elu!” on siinne sõnum, millesse uskumine eraldab jüngrid luuseritest.

6