Rahvusromantiline ja ürgseid toone tagaigatsev, 1970ndatel esile kerkinud puhang lainetab mõõdukalt tänase päevani. Omaaegse loosungi “sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” all valminud ja osavalt vöömustritesse peidetud kodukunst elab edasi muinasjutulistes käsitööesemetes, hämarates filmides, retro-võidukäike nautivates moevooludes ja kindlasti ka loendamatutes seni säilinud suvekodudes. Kolmnurk-suvila, kus praksub õdus kaminatuli, seintele heidavad varje vanad trofeesarved ja minimalistlike mööblitükkide seas elutseb eakas plaadimängija, säilitab heal juhul oma riiulites ka niiskeid ja kulunud Collage’i vinüüle. Plaate, mille sisu erutab seniajani nii etnoentusiaste, džässi- ja progefänne kui ka psühhedeelse folgi ja kantri sõpru.

Kodumaine unelmate koosseis, keda austavad võrdselt akadeemilised ringkonnad, popi- ja rokisfäärid ning ka moodsad DJ-snoobid, kelle valikus on kuldne vinüülkolmik tihtipeale maitsekaks päästerõngaks, kui tekib vajadus eestipäraste toonide järele. Hoolimata koori- ja regilaulu jätkuvast populaarsusest, mis toidab küll eneseteostust ja kodutunde taastootmist, pole vaatamata tehnika tohututele võimalustele ja pööretele muusikas suudetud seni tabada nii sügavat ja olemuslikult eestimaist heliessentsi, mis suudaks maagiat säilitada eri stiilide ühendamisel, nagu see õnnestus ansamblil Collage.

« Avalehele 3 Kommentaari