Creed “Full Circle”
Pool dekaadi varjusurmas veetnud Creed on teinud, nagu comeback-albumi nimigi ütleb, täisringi, et alustada viisteist aastat hiljem uuesti samast punktist: algusaegade Pearl Jami häbenematust matkimisest õrnalt kristlikus kontekstis. Multiplaatinaplaatide “My Own Prison”, “Human Clay” ja “Weathered” tänavune järeltulija on vanemate vendadega võrreldes veelgi mesisem, testosteroonivaesem ja lakitum, vabandust – raadiosõbralikum –, rõõmustades kindlasti miljoneid tarbemuusikasõpru, kelle jaoks juba Bryan Adams rokib roppu moodi, Alice In Chains on aga liiga erutav ja äkiline, kergitab tõenäoliselt vererõhku ja tekitab patumõtteid.
Teiste Ühendriikide – vaesunud, uhke rustikaalse, kompromissitu, fundamentaaluskliku, konservatiivse USA vajadustele mõeldes loodud plaadi nimipala, “Away In Silence”, või “Rain” oma kasitud, ballaadlikus konformismis kõlavad nagu õnnistus kõigile vanaemadele, kes seni oma väljakasvanud soengutega teismelistele sugulastele Nickelbacki plaate riiulisse tolmuma ostsid. Üksikuid elus riffe ja huvitavaid motiive sisaldavad palad, nagu “Overcome” või “Fear”, mõjuvad sel taustal sama tõsiseltvõetavalt kui bernhardiini silmanud sülekoera autosugestiivne klähvimine ja teeseldud raev. 4
