D-generatsioon II: Kõige-Kõige Maal ehk Tühjad lootused
Kas te olete kunagi märganud, et teid jälgitakse? Meie põlvkonnal on see
tunne pidevalt.
Dekadents tõstab pääd. Isegi meil siin, Kõige-Kõige Maal,
kus on ometigi parimad majandusnäitajad, suurim arengutempo regioonis, enim
ülikoole ja HIV-positiivseid, narkomaane ja lapsprostituute, võimsaim
rahvastiku kahanemine loomuliku surevuse, liiklusõnnetuste ja
alkoholimürgituste tõttu, lisaks veel imeline puhas loodus, pea puhtaim ja
terveim Euroopas. Meie generatsioon, kõikide de- ja dis-asjade kuningad, kelle
jaoks millegi lõhkumine ja hävitamine ei olegi enam mingi lõhkumine ja
hävitamine – dekonstruktsioon on sisemine, täielik ja ülitavaline –, elab
dekoratiivühiskonnas. Mida see tähendab? Kohe seletan.
Eesti on valinud
väga avatud arengusuuna. Täpsemini, suurem osa arengust on suunatud väljapoole,
ühiskonna funktsioon riiklike püüdluste suhtes on dekoratiivne. Mingis mõttes
toimib Eesti nagu mingi Kolmanda maailma turismimaa, aga tunduvalt
ambitsioonikamana. See ei ole ainult (euro)dollar, mida turistid meie turule
tassivad, vaid kauni lavakujunduse loomine – säendsel taustal mängitakse
siis välja etendus “Imeline elu Kõige-Kõige Maal”, mis määratud tõmbama Lääne
tähelepanu.
Tegelikult on kogu Eesti ühiskond sarnases seisus Maie ja Valduri
projektiga: võimueliidil on kange tahtmine mingi tükk ära teha,
Eesti-kontseptsiooni müüa. Aga selle etendusega tuurile minnes ei oodata ära,
et tekiks ka mingi mõte, mis on meie ilu ja eripära, mõte, ka ei nähta liialt
vaeva lavakujundusega – peaasi, et see, mis suuremana välja paistab, oleks kena
ja euroopalik. Olgu siis või ühe kauge rahvakillu piinade meenutamine ning
mõnede lähemate, vähemtähtsate ja väiksemate kadunud rahvaste unustamine.
Sootuks. Ning mis veel hullem: kogu hädine lavatehnika on nii halvasti
varjatud, et seda ei näe üksnes Maie ja Valduri lugude kirjutajad.
Tasapisi
on meie loomulik elukeskkond muutunud turistide teeninduskeskkonnaks ning
inimesed majandukasvu näitajateks (tegelikult turgatas mul just, et kõrge
suremus on hea – surevad ju peamiselt need, kes vähe teenivad, seega tõuseb
elementaarsete tehete järgi ka keskmine palk üha läänelikumaks).
Sellises
õhkkonnas on väga kerge muutuda võltsiks, tehislikuks. Pealiskaudseks. Ja nii
kerge, nii imeliselt kerge on olla seest tühi ja päält kullakarvaline. Mõnel
päeval ma tajun seda järsku ning mul läeb süda pahaks. Teistel päevadel suudan
ma sellega elada ja olla, nagu me kõik ses dekoratiivühiskonnas. Ka kõige
tulisemad kriitikud.
Selle väljapoole suunatud ühiskonna, fassaadühiskonna
esirinda sattub muidugi üks olulisem tarbijate põlvkond – praegused noored
(keskeltläbi (13–)18–27 (–35) aastat vanad). Minu põlvkond. Massikultuuri
põhiline ostjaskond. Meediaproduktidele kõige vastuvõtlikum osa inimolendeist
eelinfoühiskonnas. Paratamatult peame me end tundma pidevalt piilutuna,
vaadelduna. D-generatsiooni (need, kes oma kesk- ja kõrgharidust asusid
omandama juba Vabariigi ajal ning kes ei saanud esimeses laines löögile, kes ei
kuulu nn Võitjate Generatsiooni) elu kulgeb nagu filmis, soundtrack ei vaiki
hetkekski, igaüks on Jim Morrison, igaüks on Marilyn Monroe.
Aga rolliootus
on liiga kõrge, väga raske on nii dekoratiivses ühiskonnas mängida nõnda, et
ise rahul oled. Muidugi, paljud on. Aga need, kes pole, leiavad vahendeid,
kuidas saavutada õige tunne. Savu, lihtne. Alkohol, imelihtne. Süstal, juba
karmim samm. Või siis depressioon ja tõrjutus. Või mõni subkultuur, mis samuti
saab esineda ainult tollessamas lavakujunduses: skinidel on nii hea mängida
pahu poisse, peaosatäitjaga kaasneb alati mingi jagu masohhismi ja iha, et
talle traagiliselt tappa antaks. Üks hää semu, noor kirjanik, ütleb, et ta
kirjutab alati eriti hästi siis, kui ta just hiljuti peksa on saanud.
Meie
generatsioon on just nõnda lõhutud… ühtseks jääb vaid janu olla tunnustatud ja
pöörelda uuwe ühiskonna pakutavas naudingute tulvas. Ja lisaks veel see vaimne
pidetus, ebakonkreetsus, pealiskaudsus, mis suurt jagu meist (meie haridusest,
huvist maailma vastu) iseloomustab. Mul on tunne, et tegu pole inimese
evolutsiooniga, vaid valikuga, mis lähtub keskkonnast, sellest, milliseks
võimu-, majandus- ja kultuurieliidil jätkub võimet ja tahet maailma
kujundada.
Kogu arengukavas on tehtud siin üks põhimõtteline viga: rõhudes
koledamal kombel fassaadile ning investeerides ja keskendudes vaid õige pisut
selle taga toimuvale, lootuses hääs, et kui imefassaad mõjub ning meid Suurde
Ilma kaasa haaratakse, paraneb kõik lausa iseenesest. Aga mädaplekid imbuvad
juba tasapisi läbi.
Näib olevat viimane aeg teha põhimõttelisi muudatusi: Welcome to Estonia
ütleb D-generatsioonile ainult nii palju, et meil on Time to Get Lost, siia
tulevad teised, juhuslikud, ning meilgi on parem pidetuna kihutada. Selline
kampaania, mis rõhub pildimaterjalile, mida Eesti tavaelus peaaegu polegi;
idüllile, mille saavutamiseks suurel jaol ühiskonnast vahendeid pole, ei saa
olla tervendav, paremaks muutev. See on ainult kampaania, logo ja särk. Märk.
Aga märk ei anna asjale hinge, vaid ikka toda fassaadiläiget,
pealiskaudsust.
Tahaksin ennast Linnas ringi liikudes tunda nagu oma kodus.
Ma olen kogu aeg elanud ühes linnas, üsna paljudes eri paikades. Aga
paratamatult on too linn mult käest võetud. Ja mis veel hirmsam, nagu
hallitusvõrk kasvab see juba üle kogu Eesti.
Ma viibin pea pidevalt
teenindustsoonis, esindusalal, mis on suunatud väljapoole, võõrastele. Sellesse
situatsiooni on paigutatud kogu meie generatsioon. Ja me lepime juhtunuga, sest
meie otsustada pole just palju jäetud. Leppimine on nii põrgumugav. Aga tahaks
ju kordki, et revolutsioon ei algaks sinust, et sa ei peaks esimesena, mõõk
käes, müürile ronima. Et ometi kostaks kuskilt kuningakojast hääli, et järsku
katsuks natuke mõelda, kuidas meie siin elame. Mitte aga nii väga, et kuidas
teistele paistab, et kuidas me siin ikka elame… Tühjad lootused!
