Daamide õnn
Pea igas Tartu Postimehes võib lugeda sellest, kuidas kaubamaja uus hoone on terve Emajõe Ateena linna ära rikkunud. Tegemist olevat millegi täiesti kohatuga. Kas hoone arhitekt Raivo Puusepp esindab tõesti kurjuse telge? Tahtes pahelise inimesena heade mõtete linna ära lörtsida?
Tegelikult päris nii ikka ei ole. Kui sooviksin teha Tartus kolemajade võistlust, siis leiab linnast ka palju paremaid kandidaate. Vaadakem kasvõi ilgeid avalikke hooneid Küüni ja Ülikooli tänaval, kus võta üht ja viska teist: kaubahall, postkontor, Hansapank jne. Mille poolest on kaubamaja neist halvem? Kas seepärast, et on tallinlase projekteeritud? Või on tegemist valimiste-eelse mulaga? Või on lihtsalt kaubamaja kui ostutempli rajamine lihtsalt häbitu tegu? Või on tegemist provintsliku kumaga pealinnas toimuvale: ka meil peab olema oma Viru keskus, mida saab avalikult tümitada?
Ilmselt osutub tõeks kolleeg Kalev Kesküla naljatlus, et tartlased saavad üsna pea aru, et neile meeldib tegelikult käia poes ja mitte ülikoolis. Ühes minu lemmikraamatus – Émile Zola “Daamide õnnes” on kirjeldatud juba 19. sajandi kaubamajade loodud uut eufoorilist ruumi. Zola portreteerib ilmekalt jõhkrat ja ihalevat rahvasumma kiusatuste küüsis: “Temagi oli jäänud liikumatult, suu ammuli, seisma. Kogu see naiselik luksus oli kütnud ta põsed naudingust kuumaks. …Iha sinna pääseda segunes temas mingi ebamäärase hirmutundega, mis ta lõplikult lummas.” Ka tartlased kardavad ja tahavad suurde poodi.
Sarnaselt paljude teiste avalike hoonetega, on ka kaubamaja projekt valitud (tõsi küll, kutsutud) arhitektuurivõistlusel.
Tahame Raivo Puusepa käest teada, kas ta on pidanud ka kunagi Tartus varjama, et tema on projekteerinud kaubamaja? Peksa ei karda saada? “Üks asi, mida märganud Tartu linnaplaneerijate ja arhitektidega suheldes, et seoses valimistega püütakse iga sentimeetri pärast võidelda, kuna kõik on mures oma eksistentsi pärast.” Paljude tartlaste jaoks on seni kaubamaja “sisu” jäänud hämaraks: “Kogu hoonet ümbritsev väli on praegu hirmul ja kohati agressiivne. On muidugi hea, et igal ühel on arvamus, kuid nagu ikka tahavad linna juhtfiguurid (poliitikud, arhitektid) ise sinna ka midagi lisada.”
Näiteks arutas Puusepp Tartu Arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse juhataja jalinnaarhitekt Tiit Silla ja arhitekt Tõnis Kimmeliga (töötab ka KOKO-s) puidu kui ehitusmaterjali üle. Kimmel ei saanud aru, miks ei taha Puusepp kasutada puitu, mida võis näha esialgsetes projektides. Puusepp: “See oli tellija soov hoone ilme “pehmendamiseks”, toppisin selle puidu sinna ära, aga teadsin, et ei hakka seda ealeski kasutama. Muutsin selle pronksjateks metallkassettideks. Kesklinna maja juures ei tahtnud ma järgi anda, kuna koht eeldab klassikalisemat lähenemist. Tõnis ei saanud minust siiski aru.” Puusepa arust piirab Eestis puidu kasutust juba ainuüksi oskusteabe vähesus. “Üks näide, kus puiduga on puusse pandud, on De la Gardie kaubamaja.”
Miks siiski sai valitud selline stiil? Puusepp alustas ikka koha analüüsist: “See on ju terve kvartal. Ainuke häda oli, et kuna krunti oli vaja kohe ja korraga hoonestada, siis kaalusin kaht varianti: kas teha väliselt liigendatud, kuid ühtse sisuga hoone (nagu De la Gardie) või luua ausalt totaalne maht. Mulle tundus, et viimane on linna keskel mõjusam kui lihtsalt majade kogum. Ma võtsin selle riski. Keskkondlikustamiseks kasutasin küllaltki triviaalset võtet: tegin hoonest kaubatempli ja panin sambad ümber. Muidugi on sammaste valik Tartust lähtuv lahendus. Eeskujudeks on turuhoone kohe seal kõrval ja hävinud kaubahoov.” Teatavasti paiknes praktiliselt samas kohas kui kaubamaja 128 sambaga Tartu kaubahoov (1821), kus asus 1930ndatel nn Jänese kaubamaja. Viidet ülikoolile hoones tegelikult ei ole. Kui ülikoolil on sambad sissepääsu rõhutamiseks, siis kaubamaja peal olema igast küljest võrdviisi atraktiivne.
Siiski, miks ei ümbritse maja igast küljest sammaskäik nagu peripteeril? Ikka seepärast, et Vabaduse puiestee poolt tahtis arendaja mahtu juurde saada.
Kas katusele tuleb ikka päriselt taimestik või jääb see nagu Lasnamäe spordihoone juures ainult projekti peale? “Ei jää, abiks on Ülle Grišakov, kes ütleb, et teeme ikka nii, et midagi hakkaks kasvama ka.”
Kes Puusepale välismaistest arhitektidest meeldib? Esimesena räägime äsja arhitektuuritriennaalil esinenud Juha Leiviskäst kui aaltolikku traditsiooni kandjast. Šveitsi arhitektuur pälvib samuti Puusepa kiituse. Eriti Herzogi ja de Meuron muidugi. “Aga Le Corbusier’st muidugi geniaalsemat vana enam olla ei saa.”
Kuigi kaubamaja ideoloogid vahutavad uuest kvaliteedist tartlaste tarbimisharjumustest ja šoppamisest kui meelelahutusest, siis Puusepp ütleb ausalt, et kaubamaja joonistades ta kliendivoogude suunamise teooriatega küll ei tegelenud. Kontseptsioon (toidupood alla, ilumaailm ukse juurde, mehed teisele korrusele, tarvikud ja kohvikud kolmandale) tuli tellija poolt. Erinevalt Viru keskusest ei pretendeeri Tartu kaubamaja võltsilt kultuuritsentri rollile. Tahetakse lihtsalt saada linna keskseimaks ja edukaimaks ostupaigaks. Puusepp leiab, et Tartus on õpitud Viru vigadest. Maja ise on muidugi poole väiksem ning tegu pole ka juurdeehitusega.
“Kindlasti on minust ka oluliselt järjekindlamaid arhitekte. Püüan tavaliselt kompromissidega tellijaga kaubale saada. See on tervislikum. Arhitekt on ikkagi teenindustöötaja. Tellija paigutab ju raha ja võibolla ei ole nii aus inimesi lollitada ja liiga palju nõuda,” arvab Puusepp. “Ma tean ise ka, mis seal häda on, aga sai otsitud erinevaid osapooli kõige paremini rahuldav lahendus. Ainsana on vast oma eheduses alles poleeritud betoonist sambad. Siin ma järele ei andnud.”
Puusepp on täitnud teisigi vastandlikke emotsioone põhjustanud, kuid rahalises mõttes väga häid tellimusi. Teinud Ühispanga pilvelõhkuja, WW passaaži, Terviseparadiisi, ühe esimestest “plekk-karbi” Kadriorgu Vilmsi ja Raua tänava nurgale jne. Nüüd tegeleb Sakala keskusega. Meelelahutusärimehed vennad Rebased viskasid nurka arhitektuurikonkursi võidutöö, proovisid läbi suruda üht inglaste projekti, nüüd lasevad aga Puusepal aina uusi ja uusi eskiise joonistada. Ikka on liiga suur, arvavad linnaplaneerijad. Kas “ei” ei tahtnud öelda? Või oli tegu lihtsalt hea pakkumisega? “Eks arhitekti imidž koosneb rohkem sellest, mida arhitekt teinud on. Sageli pühendab ikka eesmärk abinõu. Eks neid tibupoegi loetakse sügisel.”
Oma loomest Puusepp ühte lemmikut esile tõsta ei oska. “Olen suhteliselt heitlikku iseloomuga. Pole ennast siiani leidnud,” naerab arhitekt. “Äkki Peugeoti keskus Sõpruse puiesteel oma lihtsuses? Lennuliikluskeskus Rae vallas? Kuigi püüan majad võimalikult paljaks koorida, siis ei rahulda see sageli tellijat, kes tahab “ilusat” asja saada. Eks Tartu kaubamaja on ka just seepärast kritiseeritud, et on liiga napp. Majade kõrgus peab olema ikka suurem kui tänava laius, muidu oleks tegu justkui külaga. Linn peab olema tihe."
Raivo Puusepp
Sündinud 1960
Lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1983. aastal arhitektina
Arhitektibüroo Raivo Puusepp juht ja vastutav arhitekt (asutatud 1992)
Valik objekte:
Väokivi tehas (Peterburi mnt 94; 1993)
WWW-passaaþ Tallinnas (Aia 3; 1997)
Nõmme ärikeskus (Turuplatsi 5/7; 1998)
Al Mare vabaajakeskus Tallinnas (Paldiski mnt 96; 1998)
Eesti Ühispank Tallinnas (1999)
Põltsamaa tuletõrjedepoo (koos Krista Väärtnõu ja Peeter Looga; 2000)
Merko Ehituse büroohoone Tallinnas (Järvevana 9g; 2003)
Terviseparadiis Pärnus (2004)
Kuidas mõjub Tartu Kaubamaja uus hoone tartlase elurütmile?
Linnart Mäll, orientalist:
Ega ta ilus ei ole, aga eks näe, mis tast saab kui päris valmis. Mina eriti suur poeskäija ei ole ja eelistan pigem käia väikestes poodides. Aga see maja muidugi ei sobi Tartu linna. Karpmajasid on Tartus varemgi olnud, aga see ei sobi Tartu mõõdetele. Plasku mulle täitsa meeldib, sealt peegeldub vähemalt Emajõgi, kui üle jalakäijate silla käia.
Uus kaubamaja on võõrkeha Tartu linnas, mida toonitavad ka need peenikesed sambad. Tartu on ikka harjunud jämedate sammastega.
Sulev Vahtre, pensionär:
Minu elurütm on ligi 80-aastase rütm. Võiks öelda juba, et minu pärast ehitagu mis tahes. Olen kaunis erapooletu - päris kindlat eitavat või jaatavat vastust ei ole. Mingil määral ma loodan ka arhitektide peale, kuigi see lootus alati ei kehti.
Palju on räägitud vaadetest: et kaob vaade Vanemuisele, sellele või teisele. See ei ole mingi argument. Linnas on ikkagi majad. Vaadete imetlemiseks tuleb maale - mere äärde või mägedesse minna.
Minu arvates kõige suurem probleem on see, et puudub üldisem perspektiivplaan - üks ehitab nii ja teine naa, linnapilt kipub selle tõttu kahju saama. Terviklikumat kujundust ja üldisemat kontseptsiooni oleks vaja. Mul on igatsus Matteuse järgi - tema viis läbi oma joonise. See uus kaubamaja seisab üksi ja raske on teda teiste majadega seostada.
Hannes Varblane, poeet:
Ta on juba pindalalt nii suur, et sellest majamürakast möödumine võtab aega. Ta on sihuke neljanurkne mürakas... Kui enne pidasin kasematiks ülikooli raamatukogu, siis nüüd see - see on ikka päris punker. Sisse ma sinna muidugi ei lähe, ei käi sellistes kohtades, aga mööduda tast on päris tülikas. Ja varjab vaateid. Alt tulles ei näe üldse midagi ja ülalt vaadates paistab ainult selle katus. Peale selle ma ei saa aru, miks neid peenikesi torusid sammasteks nimetatakse?
Enriko Talvistu, kunstiajaloolane:
See Tallinna Ülikooliks kutsutav maja mõjub visuaalse kultuuri reostajana just arhitektuurse mõõtkava ülepaisutatuse tõttu. Kaubanduspilti selle ümber tekivad peatselt tühjad kaubanduspinnad. Aga kindlasti tulevad uued kunded, kes hindavad vanalinna. Sammastest tulenevat kahekõnet turuhoonega ka ei teki just selle ülepaisutatuse tõttu..
Merle Jääger, näitleja:
Tallinna Ülikooli mõtlete? No mis rütmi ta nii väga ikka mõjutab. Ta on lihtsalt kole. See jama on ka, et ristmik seal on kõvasti ülekoormatud, oleks võinud seda maja veidi koomale tõmmata. Ma kardan, et kui parkimine sinna alla läheb, siis võib liiklus veel keerulisemaks minna.
Samas, tuleb tõdeda, et kõiges oma koleduses on ta kõigest hoolimata törts vähem masendav, kui Viru Keskus. Ma hakkasin esimest korda nutma, kui Viru Keskust nägin.
KAUBAMAJAST RÄÄGITAKSE
"Olen ikka hardusega kuulanud Valgre «Tartu marsi» algussõnu «Kaunim linn on Eestis Tartu....». Aga kui ma nüüd Vanemuise mäe ja Emajõe vahele jäävast linna südamest läbi lähen, siis pole ma enam kindel, kas laul mitte ei valeta või peab Tartu ise hakkama häbenema oma tunnuslaulu.”
Rein Veidemann
Postimees, 28.05.05
***
“Kogu see hoone on introvertne nagu Harry Potteri raamatutes, kus dementorid neelavad sind igaveseks enesesse.”
Enriko Talvistu
Tartu Postimees, 19.08.05
***
“Kas raha sööb Tartu vaimu? …Idüll puruneb, näkku lööb Tartu tänane reaalsus. Uue aja sümbolina tuletab suur valge kast (rahvasuus Tallinna Ülikool, sic!) meelde, et majandushuvide nimel on linna hakanud sööma ülim maitsetus ja odav rämpsarhitektuur.”
Margus Tsahkna, Isamaaliidu Tartu piirkonna esimees
Tartu Postimees, 13.09.05
***
“Veel enne uue kaubamaja valmimist on saanud sellest oravate linnavalitsemise monument. Hoone lubati ehitada nii suur ja kõrge, et see varjutab Vanemuise teatri ja vana turuhoone. Mis peamine – sammastega kaubatempel hakkab domineerima seni Tartu sümboliteks olnud ülikooli peahoone, raekoja, Vanemuise ja turuhoone üle. Tartule omast mõnusat rohelist, vaadete ja vaba õhuga avalikku ruumi linna keskel enam pole.”
Jarno Laur, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, riigikogu liige
Tartu Postimees, 13.09.05
***
“Kesklinnas asub Dublini ülikooli professori hinnangul ka üks võõrkeha: uus kaubamaja. «Kus on selle maja ees- ja kus tagaosa?» imestas Buttimer. «Selle suurus ja asukoht on väga imelik. Muidugi, kunagi öeldi nii ka Pariisi ehitatud Pompidou keskuse kohta, mis nüüd on väga populaarne, üldse mitte selline katastroof nagu alguses arvati.» Buttimeri arvates võivad inimesed uue kaubamaja suhtes vaenulikud olla, kuna neid ei kaasatud otsustamisprotsessi. Olnuks linlastel võimalus kaasa rääkida, suhtutaks majasse leplikumalt ja suudetaks sellega paremini harjuda.”
Martin Šmutov
Tartu Postimees, 19.09.05
