DALLAS: tagasi alguses?
Dallaseks kutsutav segadus on kestnud juba 11 aastat. Üksteist aastat! Tallinna underground-bändi kohta harukordsel kombel on nad jõudnud veteranide ikka ning just välja andnud plaaditäie uut ja võib-olla et oma kõige paremat muusikat pärast viieaastast “pausi”.
Nende aastate jooksul on Dallas näinud väga palju sellist, millest üks Tallinna indie-bänd kõva häälega unistada ei julge. Staarideks said nad juba 90ndate esimesel poolel, Eesti alternatiivse rock-muusika kummalisel hiilgeajal.
Kui neid ümbritsenud scene vaikselt mälestuseks lagunes, jätkas Dallas kitarri-pedaalidel kõikumist ning pitseeris enda nime ka trajektoorist Hõbekass-Wiiralt-Von-Krahl-Levist-Väljas väljaspool liikuvate inimeste südamesse. Pop-statistikast on neil ette näidata paras peotäis raadiohitte. Dallase rõhutatult kaunis pop-keel on mõistetav, khm, vanematele inimestele – nad on siinse intelligentso-ladviku lemmikbänd, kelle jalajälgi võib leida legendaarse prooviruumi Heven kultuurikihist.
Ja Dallas on näinud isegi sellist imeasja nagu kosilane ookeani tagant. Selle viksi härrasmehe nimi oli Grant Goddard ning Eestist, Lätist, Leedust leitud pärlite maailmakuulsaks tegemiseks tekitas ta väikefirma High Park Records.
Algus oli tiivuline. Kanada plaadifirma kokku klopsitud albumi retsensioone trükkisid tähtsad ajalehed. Dallas tegi aastal 1999 kolm kasvava menuga läinud minituuri Põhja-Ameerikas. Ja Tallinna indie-bändile kohaselt lõppes üürike tähelend möh?-koomiliselt ja juhmilt. Härra Goddard lihtsalt kadus ära. Kõik. Vaikus. Mitte midagi.
Nüüd, vahetult enne albumi “Delay Lama” sünnitust, ületas (isegi) Kroonika ja Terevisiooni uudiskünnise uudis, et Dallasest lahkus laulja Kristi Kindel. Bändi üks olulisemaid iseloomuomadusi loobus laulmisest sündroomi “loomingulised põhjused” tõttu.
Albumilt “Delay Lama” kuuleb veel Kristit. Ja kõiki neid kümneid ansambleid, mida on nimetatud ja ikka veel nimetatakse tuhandetes Dallase arvustustes. Stereolabist Mary Chainini. Kõiki neid helitükikesi bossanovast noise-rock’ini. Kuuleb ka jultunud proget, vohavaid keelpilliorkestratsioone, tütarlaste laulukoori Nõmme Lill, palju elektroonilisi pisiasju, Tauno Pääslase kentsakalt funky’ks pööranud basskitarri keerutamist ja boonuspalas “Tervenemine” post-rokivad nad nagu mõni jõuk Chicago boheeme.
Seda kõike hoiab koos, seob ja läbib Dallase ilu ja edu saladus – kustumatu kirg otsida alati üles see ideaalne, absoluutselt imekaunis, helge ja uimastav, perfektne, universaalne ja pisaranäärmetesse tungiv pop-meloodia.
Meloodiate otsija ja leidja on Holger Loodus. Bassist Tauno Pääslane on küll oluline partner lugude kirjutamisel, kuid püksid ansamblis Dallas on kahtlemata Holgeri jalas.
“Delay Lamal” kõlab Dallas nagu Suur Bänd. Nagu, kui lubate, lõpuni välja arenenud bänd.
Holger vist nõustub: “No vaata nüüd, kui palju neid aastaid on olnud. Muidugi oleks lahe lo-fi rida lõpuni ajada, kuid selge on see, et samamoodi edasi ei saagi teha. Pärast sellist materjali [“Delay Lama”] minnaksegi tavaliselt tagasi juurte juurde, kuhugi kolistama.”
Kui on tulnud muusikasse juba viiulid ja…?
Holger: Ühes loos on varemgi viiuleid olnud, aga. Popmuusikas on ikka nii olnud: bänd teeb muusikat, siis tulevad viiulid ja siis tulevad juba suurvormid. Meie ei ole mingid erandid. Eks see ole nagu kommile värvilise paberi ümber panemine, põhimõtteliselt.
Tekstides korduvad läbi albumi motiivid nagu ilmastikunähtused, aastaajad ja muu selline. Miks nii?
See on see vana hea teema, et millest räägivad popmuusika sõnad. Lihtsad lood räägivad armastusest, eks ole, ja need, kellel on muusikas vihasemad teemad, need vihkavad üksteist natuke, ja siis juba jõutaksegi välja romantiliste teemadeni nagu kevadeootus.
Sõnad pole meie puhul kunagi primaarsed olnud, nad pole ka meie tugevaks küljeks. Ma olen neid küll kirjutanud, aga ma pole eriline luulesepp. Põhiline on sõnade sobivus loo meeleoluga ja need – ilmastikunähtused, aastaajad ja kuud – on sellised head abimehed.
Hendrik Adamsoni sõnadele tehtud "Kirjade kuningas" pole vist Dallase päris esimene eestikeelne lugu?
Ei ole. “Juuni” oli enne.
Ma lihtsalt vaatasin ükskord kodus, et mida kodumaine luule pakub, just selle pilguga, et teha üks meeldiv ja ilus lugu. Ja leidsin selle ühest 70ndate algul välja antud luulekassetist; neid on vahel hea lapata.
Kui sa loed neid sõnu, siis sa näed, et see luuletus on igatepidi hüperluuleline. (Ma loen korraks: …roosateli rohtudessa/ lillateli lilledessa/ püstisid puud punased...)
Tema keelekasutus on selline, nagu oleks ta enda keele loonud. Alles hiljem jagasin ära, et see on mulgi keeles.
Veidi teistsugune on "Brand New Rocket", millest see lugu räägib?
Mhm. See on raskem teema. Mässuteema. Ta on küllaltki erinev meie teistest tekstidest ja tegelikult on selle autor meie kunagine laulja Ele [Lumiste], kes praegu elab Taanis.
Tema on tõsine kirjandustegelane. Kirjutab igasuguseid asju ja ilmselt tulevikus ka raamatuid.
Mina selliseid asju kirjutada ei oska ja see tekst on hea aines just äkilisema meeleolu tekitamiseks. Ausalt öeldes, ma täpselt ei teagi, mis see lõplik point seal on.
Iseenesest me ju mässajad ei ole. See on aga lahe väike erand.
Erilisemalt kostab ka nimilugu “Delay Lama”.
See on selline 3-minutiga-sündinud-lugu. Instrumentaalselt minimalistlik. Suht väsinud, laupäeva-pärastlõunase peaga lülitasin Rolandi sündi sisse ja vaatasin, mida uus päev toob. Paar luupi üksteise peale ja nii ta tuli.
Vahel on hea muusikategemisega väsimuse pingeid maandada. Teinekord kukub isegi midagi välja ja selliseid tehnoloogilisemaid asju on põnev teha. Neid teeks tulevikus veel rohkemgi.
Mida erilist siin albumil veel on?
Siin on tegelikult meie üks kõige vanemaid lugusid. See “Lift”. Kõigepealt oli see väga minimalistlik, selline kaheminutiline, arusaamatu põristamine. Iga paari aasta tagant on sellele loole, nagu paljudele vanadele lugudele, uut nägu antud. Ja millalgi mängis Ivika ühe väikse ja väga laheda sündijupi ning selle ärakasutamiseks leidsimegi vana loo.
Kõige esimese variandi sellest tegime kahekesi esimese trummari Veskiga aastal 1991 demo-kassetile.
Kellest on saanud nüüd kuulus DJ Andrevski. Tema oli see, kes nime Dallas välja mõtles?
Jah. See polnud küll suur mõtlemisprotsess. Tahtsime Erik Mornale demo-kasseti anda, et meil on ikka bänd ja nii, ja nimi jäi kogu projektis kõige viimaseks.
Veski pakkumine tundus kõige asjalikum olevat, sest see oli nii tobe. Ükski teine ei küündinud oma tobeduses sinna kanti.
Ja vat aja jooksul kaob teadmine nime algupärast ja arusaamine sellest. Nimi hakkab oma elu elama. Vahepeal tundus see ikka üsna nõme nimi olevat. Mõtlesime isegi, et kas paneks nagu uue nime või... Aga tead, ei viitsi ju vaeva näha.
Kas “Delay Lamal” on ka midagi isiklikku?
Kõik on mingil määral isiklikud, aga midagi väga tõsist küll ei ole. Tõsised asjad tulevad siis, kui sa tunned end hinges luuletajana.
Aga kui tahad lihtsalt muusikat teha, on ühel momendil tekstid vajaka ja need tuleb kirjutada. Ja see, et sõnade vorm vastaks loo vormile, seab omad piirangud.
Kas neid "loomingulisi põhjuseid", mille pärast laulja ära läks, on uuel plaadil kuulda?
Ma loodan, et ei ole. Salvestamise ajal – viimase loo tegime novembris – oli veel minu nägemise järgi täitsa okei kõik. Võib-olla on kuulda, aga eks tegelikult teab tema neid põhjusi täpsemalt.
Mis siis nüüd Dallasest saab?
Vat ei tea. Ühest küljest on paha, et kui nüüd asi soiku jääb. Aga teisest küljest hea: saab aja maha võtta ja saab alustada valge lehena. Alustada uuesti. Ükskõik, mis nime all, ükskõik, mis koosseisus.
Live’idel on vahest olnud selline tunne, et... huhh. Hea küll, publikule täitsa meeldib, endale meeldib ka, aga ausalt öeldes pole kunagi olnud nii palju kättevõtmist, et teha otsast lõpuni uus kava. See on tegelikult väga vajalik. Nüüd on see võimalus olemas. Ja võimalik ka muid uusi asju teha.
Paratamatult tuleb alati midagi vana kaasa, kui tegutseda pikalt-pikalt ühes ja samas koosseisus. Jääd iseenese vangi, harjumuspärade ja stereotüüpide vangi. See on ju halb.
Ja nüüd – kes teab!?! – äkki hakkab midagi paremat sündima.
Ma tahtsingi esitada Rolling-Stones-küsimuse, et kaua te veel jätkate.
Eks põhimõtteliselt sai vastatud. Mulle meeldib muusikat teha ja meeldib teistelegi seal. Muusikat tahaks küll kaua teha veel.
Kui sa oleksid kümme aastat noorem, millist muusikat sa siis teeksid?
Ei usu, et täpselt samamoodi. Praegu on ju teised mõjutajad. Vaata, 90ndate alguses oli väga võimas Saaremetsa ja John Peeli scene – see mõjutas väga palju.
Praegu ma isegi ei tea, kust võiksid tulla nii võimsad mõjutajad. Alguses on vaja õudselt palju tõuget välisasjadest. Ega ei hakka kohe ise midagi geniaalset välja mõtlema – no muidugi on tüüpe, geeniusi, kes seda teevad, loovad midagi uut – aga ikkagi.
Mõnes mõttes on praegu kurb seis – ei ole, või siis ma tõesti ei tea, et oleks, selliseid tõsiseid raadiogurusid. Kes suudaksid uusi scene’e luua või rahvast kaasa tõmmata. Ei tea.
Võib-olla ei viitsi enam nii palju raadiot kuulata.
Millist uut ja vapustavat muusikat sa oled avastanud?
Hmm. Kuulasin paar päeva tagasi, ja, heh-heh, just raadiost rääkides, Raadio 2st Hannes Kalamäe saadet. Ta lasi mingit väga head uut Rootsi jazzi. Seda kuulates tundus küll, et “kurat, kus ma olnud olen!”. Nime ei mäleta ja sellist muusikat – eklektiliste mõjutajatega, lounge’i teema, natuke acid jazz’i ja house’i põhi – on liiga palju ja vähe on võimalik sellest vaimustusse sattuda, aga see oli värske.
Umbes aasta tagasi avastasin ma sellise mehe nagu Caetano Veloso. Ta on klassikaline Brasiilia mees. Tegi Marcus Valle ja selliste tüüpidega koos asju ja siis 70. aastal läks Londonisse, kus avastas enda jaoks Velvet Undergroundi mõjutused.
Ja hästi naljakas tulemus oli, kuidas sellise klassikalise background’iga Brasiilia mees hakkab looma rock’i läbi psühhedeelia silma ja paneb siis sinna enda rahva parimad asjad juurde.
Ta teeb tänapäevalgi veel hästi lahedaid asju.
Aga kas sul on uues rockmuusikas midagi silma hakkanud?
Ma mõtlesin selle peale kusjuures, kuid midagi silmipimestavat ikka ei ole küll.
Vaata, need uued haibitud tegijad… Paraku on nii, et kui esimesest huvist üle saad, siis avastad, et seal taga nagu ei olegi eriti midagi.
The Strokes oli kõige suurem haip ja selliseid bände on tulnud veelgi, kes korjavad sama puu otsast sisuliselt neid vilju. Mulle tundub, nagu oleksin selle etapi juba läbi käinud. Vahelduseks on lahe kuulata, aga mingit karmi inspiratsiooni sealt ei tule.
Kas kadunud mänedþer Kanadast maksis teile ikka kogu raha ära?
Asi ongi nii, et ega me ei tea täpselt. Oma avansid saime kätte ja olime esialgu plussis. Lepingu järgi on meil õigus kõiki neid asju teada, aga keeruline on ju asju ajada, kui pole mingit sidet.
Amazon.com’is müüakse plaati siiamaani.
Mis sa arvad, kas popmuusikat tuleks-võiks riiklikult toetada?
(Naerab natukene) Jah, võiks ja peaks. Me muide uurisime enne ühele suuremale festarile minekut võimalusi selle reisi rahastamiseks. Et kas saaks mingit pappi sealt kultuurifondist või kuskilt? Ja selgus selline asi, et kui sa nimetad asja, mida sa teed, popmuusikaks, siis no way, et sa sealt sellele mingit toetust leiad. Nii madalal levelil nagu popmuusika riik asju ei aja. Et kuna tegemist on kommertsmuusikaga, mis mõeldud kasumi tootmiseks – siis saagu ise endaga hakkama.
Kuni sa ei ole kellelegi selgeks teinud, et sinu looming on nii kuradi hea asi, et ta põhimõtteliselt päästab Eesti, siis seni pole mingit toetust. Seda on ju praktiliselt võimatu selgeks teha.
Seal fondides on liiga vanad inimesed.
Seda küll, jah. Neil ei ole tausta teistsuguste asjade mõistmiseks.
Aga kellele sa annaksid riikliku popmuusika preemia möödunud aasta eest?
Oi, mina ei tea...
Pastacas on mees, kellele tuleks miski preemia anda. Võib-olla. Äkki ta teeks siis veel rohkem muusikat. Tema muusikas on iseloomu ja väga palju potentsiaali.
Kohvi Records on selles mõttes lahe nähtus, et nad hoiavad pisut madalat profiili, aga omas kategoorias teevad palju ära. Käivad üsna palju Saksamaal esinemas.
Annaks siis Kohvi Recordsile. Tõnso ja Ulmeplaadid ju tegelikult ka, aga Tõnso jääb vaksa võrra popmuusikast veel kaugemale. Kohvi Records on rahvale mõistetavam.
DALLASE TOIMIKUD
Alan Amberg
Amet Dallases:
Trummar. Kolmas selles ametis pärast DJ-kutsumuse avastanud Andrevskit ja Vadja Daddy Laharit.
Amet Tallinnas:
MG-Auto müügikonsultant.
Kuulamissoovitus lehelugejatele:
Kui hip-hopist rääkida, siis eelmisest aastast kindlasti The Streetsi album. Aga karmimast - Korni plaat “Untouchables”.
Ivika Noop
Amet Dallases:
Süntesaatorite ja Hammondi mängimine.
Amet Tallinnas:
Antud hetkel lapsega kodus.
Kuulamissoovitus lehelugejatele:
Küllaltki vana asi, aga praegu avastasin - Combustible Edison. Tänapäevane estraad. Ja siis veel April March, see on ka estraadipoolne asi.
Tauno Pääslane
Amet Dallases:
Bassist ja lugude kaasautor. Aeg-ajalt ka kitarrist.
Amet Tallinnas:
Fotograaf.
Kuulamissoovitus lehelugejatele:
Mul praegu olid just klapid peas ja kuulasin mingit vana George Duke’i. Päris hea. Soovitan.
Holger Loodus
Amet Dallases:
kidramees, laulja, komponeerija, sõnastaja, elektroonika
Amet Tallinnas:
Bulls Pressis koomiksite toimetaja-tõlkija
Kuulamissoovitus lehelugejatele:
Üks viimase aja positiivsemaid plaate on olnud shveitslaste projekti Minus 8 album "Minuit", compost recordsi all. Kes seda firmat teavad, aimavad et tegemist on nu-jazzi ja mõnusa kaasaegse meeleolumuusikaga. Muusikaliselt väga tihe ja mitmekülgne plaat, mis mõjub värskendavalt igal ajahetkel.
Smoke City fännidele soovitaks tsekkida Arkestra One'i samanimelist plaati, seal laulab smõukide hõbehääl Nina Miranda. Nina Miranda on minu suur iidol, soovitan alati kõike temaga seostuvat.
Miks lahkus Dallasest laulja Kristi Kindel?
Kristi: Juhtus nii, et vanad lahkarvamused jõudsid kulminatsioonini. Meie arvamused Holgeriga sellest, kuidas üldse bändi teha läksid olid väga erinevad.
Mina olen selle poolt, et juba 10 aastat tegutsenud ansambel peaks asja suhtuma professionaalsemalt. Kasvõi pillimängus.
Ja siis veel see küsimus, et kas bändis otsustab üks inimene või on kõigil õigus arvamuseks, millega ka arvestatakse. Mina võtsin bänditegemist väga tõsiselt ja kui su arvamusega ei arvestata, siis tekib küsimus “miks ma seda teen?!”
Ma näen progressi selles kui kõik erinevad arvamused on olulised. Siis on lõpptulemus huvitavam. Mitte, et kui bändi liider on rahul, siis ta eeldab, et ka teised on.
