Dam-Funk “Toeachizown”
Pikaajalise muusikasõbra ja plaadikollektsionäärina avastan end teatud intervallide järel paaniliselt midagi värsket otsimas. Otsid küll, aga enamasti ei leia. Seda maagilisemad on hetked, kui miski end ise kutsumata ilmutab.
Los Angeleses pesitsev ja lääneranniku kõige bossima plaadifirma Stones Throw all muusikat üllitav Dam-Funk polnud muidugi võõras. Paljud rääkisid temast aastaid, pidudel käidi lugusid küsimas ja haip hõljus õhus. Üksikud kättejuhtunud 80ndate boogie ja souli mõjutustega synth-funk’i kettad tegid tuju heaks, aga päriselt kohale jõudis Dam-Funk alles käesoleva debüütalbumiga. Nüüd ahmin mehe originaalloomingu kõrval netist tema legendaarseid DJ-mikse, mis obskuursemaid Ameerika modern funk vinüüliharuldusi päevavalgele kaevavad.
“Toeachizown” on autori intiimne kummardus oma elukeskkonnale ja iidolitele, perioodile 1978–1987, Korg-süntesaatoritele ja Akai-trummimasinatele. Siin segunevad vonklev biit, elektriline bass ja kosmilised sündisoolod. Unistavad teemaarendused, igatsevad vokooder-vokaalid, aegumatu seksapiil. Taamal aimad Prince’i ja kümnete underground-funk-klassikute mõju. Steriilne masinamuusika, millest ometi soojemat ette ei oska kujutada. Ebareaalselt hea. 10
