Danava “Unonou”

Oregoni neoprogressiivsete klišeelõhkurite teine kauamängiv.

Danava

“Unonou”

(Kemado)

Kui filosoofilisel ulmekirjandusel oleks sound­track, siis sobiks sellele suurem osa Danava muusikat koos sellele omase süvakosmilise atmosfääri, ebamaise tehnilise täiuslikkuse, tavakodanikule võõrikute mõttekäikude ja teemaarenduste ning üllatusmomendi-pinge püsiva hoidmisega, täiesti iselaadse sense of wonder’iga. “Unonou” on sujuvam, läbimõeldum ja kompaktsem, ehkki küllap ka vähem impulsiivne kui kahe aasta tagune debüüt. Õnneks jagub Danaval impulssi seni veel küllaga, Kemado stuudio on aga aidanud muusikutel oma eesmärke kihilisemalt ja tõenäoliselt inimmõistusele arusaadavamal moel vormistada.

Dusty Sparklesi kimäärikisa ja Iommilikud kitarrisoolod toovad meelde nii Black Sabbathi kui Hawkwindi, Rockwelli klahvpilliatakid õõnestavad Pink Floydi ja King Crimsoni pärandit, trummioivik Buck Rothy korrutab oma jäsemete arvu läbi vastavalt vajadusele, nii et näiteks “Spinning Temple Shifting” ajab vist küll John Bonhami kääpas vurrina vähkrema, ning Dell Blackwelli järjekindel bassipõhi hoiab tormlevat tuulispaska kursilt kõrvale kaldumast. Ehkki ainus raadioeetrile sobiva kestusega pala “Where Beauty and Terror Dance” on pööraselt hea, on “Unonou” tulvil veel paremaid lugusid. See plaat lubab end kuulata päevi järjest ja avastada endalt ikka ja jälle uusi salasõnumeid ja petepildilisi trikke, aga lubab ka lihtsalt häbi tundmata tänavail tantsida.

Black Sabbathi, Led Zeppelini ja teiste sarnaste hiidude õlgadele toetuvas proto-rock-žanris on viimasel ajal meeldivat ilma teinud hulk häid bände Wolfmotherist The Swordini. “Unonou” tõestab, et kui kvaliteedi mõõduks oleks suutlikkus teiste meeste vanast rasvast enneolematut kunsti välja puhastada ja kokku sulatada, oleks Danava neist konkurentsitult parim.

10