Spongebob

Käsna-Kalle kümme aastat tagasi välja antud täispikk joonisfilm oli klassika – kergelt nihkes naljade, täiesti filigraanse heliriba ja üsna tervemõistusliku süžeega (The SpongeBob SquarePants Movie, USA 2004, režissöörid Stephen ­Hillenburg, Mark Osborne). David Hasselhoffi cameo-külastus jäi veel mainimatagi. Täiskasvanu jaoks ei tundu kümme aastat eriti pikk aeg, aga lastemaailmas näib see terve igavikuna. Ja Käsna-Kalle uus film “Käsna-Kalle Kantpüks” (The SpongeBob Movie: Sponge Out of Water, USA 2015, režissöör Paul Tibbitt) joonistab selle igaviku eredate värvide sähvides kätte.

Filmi tempo on meeletu. Kui kümne aasta eest oli Käsna-Kalle pothead’ide lemmiksari, siis nüüdne Käsna-Kalle sobiks ilmselt DJ Tiesto saatel hüplevate ülienergiliste tantsulõvide taustavideoks. Ülikiire montaaž, pidevad peerunaljad, hingemattev tempo – umbes poole filmi peal, kus ajamasina leiutanud Käsna-Kalle ja Plankton järjekordselt mingis kummalises psühhedeelses maailmas on, tahaks saalist korraks välja minna. Et silmi puhata, sest täispedaaliga kulgev lastefilm võtab lõpuks täiesti läbi.

Lapsed ise aga end sellest häirida ei lase. “Ostame kommipulka, ostame kommipulka, ostame kommipulka, eks, isa,” nõuab justkui kurguni suhkrut täis olev jõnglane isalt paarisekundilise lausega. Isa vastab: “Möhhehöh.” Tunnen talle kaasa.

Sisust ka. Käsna-Kalle kaitseb krabiburgeri retsepti Planktoni eest, aga see kaob ära, Bikiini Põhi satub kaosesse, Käsna-Kalle ja Plankton peavad meeskonna moodustama, lõpuks satuvad nad randa, Antonio Banderas mängib piraati. Kõik.

Alates 10. aprillist kinodes üle Eesti.