Darja Dontsova, „Propelleriga harpüia“.
Kunagi tutvustasin Sirbis uusi kriminulle ja terroriseerisin lugejaid, öeldes ette ära, kes on mõrvar. Terroriseeriksin praegugi, aga kahjuks pole võimalik, sest ei viitsinud seda amüsantse nimega soperdist lõpuni välja kannatada. Tegelikult ei loeta kriminaalromaane ju mitte sellepärast, et teada saada, kes on mõrvar. See on lihtsalt väike boonus, mille sa saad, kui oled toreda raamatu seltsis mõnusasti aega veetnud. Kui näiteks rääkida uuemast vene kriminaalkirjandusest, siis minu suure lemmiku Aleksandra Marinina lood kuuluvad pigem naistekirjanduse valdkonda. Kas just vene Bridget Jones, aga midagi sinnapoole. Lisaks südantsoojendavad kirjeldused moskoviitide olmest, elustiilist ja söömisharjumustest. Oh jah, ütlemata armas oli ikka see Marinina vapper väike naisdetektiiv Nastja Kamenskaja. Mäletan, vedelesin kunagi kaks nädalat ränga palavikuga pikali maas, lugesin kogu eestikeelse Marinina läbi ja sain terveks justkui imeväel.
Darja Dontsova raamatud müüvad Venes veel paremini kui Marinina omad, eesti keeleski on neid terve persetäis välja antud, aga jumala eest, see tema Dasha Vassiljeva ei meeldi mulle mitte põrmugi. Kamenskaja kõrval on Vassiljeva võimatult vastik snoob, tema naljad on nõmedad ja elu üksainus suur punnitus eesmärgiga olla supercool. Liiga palju lapsi, koeri ja kasse, liiga palju mehi, dollareid ja välismaareise.
