Darvinistlik olelusvõitlus mikroobide ja inimeste vahel. Kes võidab?

Priit Hõbemägi luges Yale’i ülikooli meditsiiniajaloo professori Frank M. Snowdeni raamatut „Epideemiad ja ühiskond. Mustast surmast tänapäevani“, mis annab ülevaate inimkonna pikast kooseksisteerimisest kohutavate nakkushaigustega.

Oma selgituses Valgele Majale kirjutas USA Rahvuslik Meditsiiniakadeemia 1996. aastal, kui töötas välja strateegiat uute nakkushaiguste vastu, et inimkonna ja mikroobide vahel on käimas darvinistlik võitlus, kus viimastel on tähelepanuväärsed eelised. Nad ületavad inimeste arvu miljardites, nad on muteerumisvõimelised ning paljunevad tohutu kiirusega. Mikroobid on geneetiliselt ette määratud evolutsioonilise kohandumise võitlust võitma. „Mikroobide geenide vastu on inimesel panna ainult oma tarkus,“ ütles Ameerika molekulaarbioloog ja Nobeli auhinna laureaat Joshua Lederberg.

See võitlus on kestnud inimkonna algusest peale. Juba 10 000 aastat tagasi, kui inimesed hakkasid põllumajanduslikule eluviisile üle minema ning püsivate ja paiksete kogukondadena elama, muutusid epideemiad võimalikuks.

Katku põhjuseks peeti paha haisu

Katku peeti juba vanal ajal katastroofiks, millele polnud õuduses võrdset. Katku virulentsus ehk võime inimesi nakatada ja neile kannatusi tuua on erakordne. See ründas ootamatult, laastas organismi jõhkralt ja tekitas kirjeldamatut piina. Haiguse kulg oli väga kiire, inimene suri mõne päeva jooksul. Katk ründas kõiki – lapsi, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi. Selles suhtes oli katk „demokraatlik“ haigus, tuues endaga samas kaasa massihüsteeria ja terrori, andes põhjuse otsida patuoinaid ja süüdlasi.