Mis seal salata, “Tagasi saja aakri metsa” jäljendab Milne’i karupoja-lugusid väga osavalt ja eestikeelne väljaanne on päris luksuslik – vaat et igal leheküljel on värvilised pildid, mis vana Puhhi-raamatu stiili täiuslikult jäljendavad. Väga hea, sest nagunii on raske Disney värviliste mütakatega harjunud lapsele selgeks teha, et vana kulunud pruunide kaantega raamatu vahel elab see “õige” Puhh. 

Milne’i kirjaviisi pole väliselt üldse raske järele teha. Kõik tegelased on väga isikupärased. Muid välismärke on ka piisavalt, kas või Suurte Tähtedega Kirjutatud Sõnad, millega uue raamatu autor, tõsi küll, väga kiiresti liialdama hakkab. “Tagasi saja aakri metsa” on nagu tribuutbänd, kes oma iidoli lugusid meisterlikult jäljendab. Ja tõlge jätab hea mulje, ka Jaan Pehki ümberpandud värsid. 

Vanad head tegelased on siin argisemad, praktilisema meelega. Kaos, veeuputus ja kohtumine tundmatuga, mis väljendusid ohtlike espitsjoonide, ennastületavate pusajälitamiste ja udusse eksinud Väga Alandlike Jänestena, jäävad siit kaugele. Tegelaste toimetamised meenutavad rohkem turvalist ja helget suvelaagrit. 

Need lood on mahedad ja hubased nagu kamina ees põlvedele laotatud tekk ja võib-olla ongi nii kohasem. Christopher Robin tuleb jalgratast vändates tagasi sealt, kuhu ta kunagi kadus. Ehk on ta nüüd pensionieas ja võib uuesti lapseks hakata? 80 aastat peaks seda juba lubama.