David Byrne & Brian Eno “Everything That Happens Will Happen Today”

Klassikud üle 30 aasta uuesti koos. Mitte midagi päriselt uut, aga ootamatu kõrgvorm ikkagi.

David Byrne & Brian Eno

“Everything That Happens Will Happen Today”

(Todomundo/Opal)

Klassikud üle 30 aasta uuesti koos. Mitte midagi päriselt uut, aga ootamatu kõrgvorm ikkagi.

Byrne. Neurootiline laulja Talking Headsist, hilisem sooloartist, visuaalkunstnik ja mõtleja.

Eno. Roxy Musicu alguse klahvimängija ja ideoloog, hilisem megaprodutsent (David Bowie ja U2 kuulsaimad albumid näiteks, kes ei tea), visuaalkunstnik ja mõtleja.

Byrne ja Eno. Paar paari olulisima Talking Headsi plaadi taga, ja siis epohhiloov koostöö “My Life In The Bush Of Ghosts”, plaat, mis tegi lahti peaaegu et rohkem uksi tulevikku kui ükski teine.

Ja nüüd on neil uus album, ja see pole siiski uus “My life...”, see on laulukeskne kogumik, kus Inglismaal elava Eno päralt on instrumentaal ja maili teel New Yorgist osalenud Byrne’ilt tekstid ja vokaalid. Plaat, mida tegijad iseloomustavad kui moodsat gospelmuusikat. Ja selleks võiks teda ka pidada, mis sest, et tekstid on kohati sürrealistlikud või vihjelised, otsest hoogsat ja tänurohket jumalaotsimist vana gospeli klassikalisel moel ei kohta – või siiski? Tõelisi igavikulisi ja ülisuuri kujundeid apokalüptikani ja siirast pateetikat ujub ikka pinna alt välja. Ülevad omas mõttes on enamik laule siiski vägagi, kui need oleks ka stiliseeringud ja poosivõtmised Byrne’i poolt, siis ikkagi näeb see tihti välja... nagu päris.

Loos “Strange Overtones” – praegu vaid veebipõhiselt müüdava albumi tasuta singlis, mis jutustab kas paranoiast või armastusest, sõltub, kuidas võtta – laulab Byrne eneseirooniliselt, kuidas “This groove is out fashion / these beats are 20 years old”. No ongi enamikul juhtudel! Eno sound on asi, mis ei kipu muutuma, minimalistlik, argipäevase, et mitte öelda odava kõlaga elektroonika, vastuvaidlematu bassikäik, masinlik rütmikitarr, 20 Enot koos kergelt moraliseeriva kõlaga refrääne või taustu laulmas ja mingi lisand, seekord mõned kaasprodutsendi Leo Abrahamsi kitarripartiid, mis näivad muu kohal hõljuvat nagu liblikaparved, võis siis kohati ilmnev (soulilik? funky?) puhkpillitrupp. Ma tean, et mittemuutumine – no võrdleme seda näiteks Eno eelmise sarnase albumi, 20 aastat tagasi koos John Cale’iga tehtud ka laulukeskse plaadiga “Wrong Way Up”, nagu poolteist tilka vett, eks – on fännile armas ja laiemat vaadet saavutada püüdvale kriitikule, kui ta ise fänn pole, ikka allakäigu sümbol.

Aga hea on see plaat ikka, eriti praegusel segasel ajal; ja seal on ka lugusid, mis on sakilisemate servadega ja lõikavad end sellest ajaloost ja nüüd-leiutatud pseudogosplist välja. Näiteks “I Feel My Stuff” või “Poor Boy”, mis sobiks pigem Talking Headsi kunagi poolelijäänud lugu jätkama.

Miks ei võiks Byrne’i USAs juba alanud selle plaadi ja muude Enoga tehtud asjade keskne tuur, mis sest, et Eno ise ei viitsi osaleda, siiski ühel hetkel näiteks Rock Cafesse jõuda? Eks ta ole...

9