Imelda Marcos, Filipiinide presidendi Ferdinand Marcose abikaasa, maailma kuulsaim kingakollektsionäär ja hoogne klubistaar kuulub vältimatult ajaloo kurioosumite hulka. Aga ta võis oma käekoti-diplomaatiaga (tolle aja kõrgklassi rahvusvahelise beibekultuuri ilming) siiski ajaloo kulgu muuta, kas või kergelt. Jackie Kennedy, Eva Peroni ja Vilja Savisaare ideeline õde äkki?

Natuke liiga lineaarne isik siiski multitalent David Byrne’i lavateose jaoks. Ma ei tea, kas laulunumbrite vahel oli selle esialgu teatrile kirjutatud materjali lavastuses ka kõnedialooge või muud tegevust. Ja sama tegelase numbreid esitavad eri lauljad, mis ei ole ka tavamuusika(li)teatri stiil.

Enamiku lugude taga on Byrne ise näha, ta võiks teha samast plaadist versiooni neid ise lauldes. Kõik on üsna ühtlaselt neurootiline, lüürikat ja pärisdraamat vähevõitu. Aga tänu DJ Fatboy Slimi tajule töötavad lugude banaalsevõitu rütmipõhjad hästi. Aeg-ajalt ilmub ladinaameerikalikkust, kuid ajaloolised põhjused õigustavad neid.

Enamik teosest kujutab eri naiskujude mõttevahetust, esiplaanil Imelda ja tema kasvatajanna Estrella. Või ongi tegemist teadlikult feministliku või naistekeskse oopusega? Mehi on vähe. Steve Earle Ferdinand Marcose rollis omal moel esitamas üli-byrne’likku lugu “A Perfect Hand” toob mingi vahelduse. Ja loomulikult autor ise looga “American Troglodyte”, mis püüab kirjeldada Filipiinide amerikaniseerumist.

Laulavad veel näiteks Tori Amos, Natalie Merchant, Roisin Murphy, Martha Wain­wright, Cyndi Lauper ja kes kõik. Näeme glamuuri ja sära, diskot ja peegelkerasid, sõbrannadevahelisi intiimvestlusi, kõike palju ja korraga. 7