David Sylvian "'Manafon"'
Ehk on nii, et jutt muusikast peaks ennast lõppkokkuvõttes taandama ühteainsasse sõnasse - KUULA. Ja täna tasub seda sõna eriti suurelt kirjutada, sest isegi kui "Manafon" teid esialgu ärritab, tüütab, segadusse ajab - kuulake edasi.
Kõik omandab mõtte alles sel hetkel, kui enam lootust ei paista olevat. David Sylviani uuel plaadil ei ole teid vaja. Teil teda võib olla küll.
Niisiis, te olete ukse juures ja astute sisse. Avalaul "Small Metal Gods" kohmitseb mürade ja kitarriakordidega ning kõik võimalused on avatud. Siis alustab Sylvian laulmist ja selgemaks ei lähe. See on väga jäik ja läbitungimatu hääl. Ta seisab külmalt, maneerlikult, oma looritatud ilust teadlikult muusika kohal ning justkui kontrollib, mida me kuulajatena nende helidega teha tohime. Ma ei oska välja tuua ühtegi emotsiooni, mida too hääl väljendaks. See tähendab, et need emotsioonid on ehk kusagil olemas, kuid nad imbuvad siit meieni tasaselt ja aegamisi, mitte vabalt, vaid justkui raskepärase mõtte jõul.
Kui te olete kunstinäitusel seisnud mõne pildi ees ja mõelnud, et väga ilus jah, aga mis ma sellega teen, mida siit kaasa võtan, siis te oskate oma siinseid kimbatusi ette aimata. Ainus, mis teil teha jääb, on kummardada lähemale ja uurida pisiasju. Plaadi kontekstis tähendab see märkamist, et Evan Parker on harjumuspäraselt erakordne saksofonist näiteks loos "Emily Dickinson" ning et John Tilbury klaver toob palas "Random Acts Of Senseless Violence" triivides värinad kehasse. Aga pääsu pole - "Manafon" on totalitaarne plaat ning me tõuseme ja langeme koos kõigega, mida Sylvian siin paista laseb. Kes ellu jääb, tahab ehk teistelegi sellest plaadist rääkida, aga esialgu ei tea, kuidas. 8
