DC. Kirssidega
Kuidas DCsse saada?
“Dii-sii” – just niimoodi kutsutakse Washington DC-d (DC on lühend District of Columbiast; osariikidevälisest föderaalpiirkonnast – toim) minu tuttavate ameeriklaste seas.
Eestist saab sinna DC-sse lennata kõigest ühe ümberistumisega, aga enamasti kombineeritakse see reis mõne teise ühendriikide idakalda linnaga, eelkõige New Yorgiga. Kahe linna vahemaad saab mõõta kas reisiautoga, rongiga või bussiga - sõiduajaks umbes neli tundi.
Kellele DC sobib?
Sobib igas vanuses kultuuri- ja ajaloohuvidega inimestele – ikkagi USA muuseumite pealinn. Ja sobib ka kokkuhoidlikumale reisijale – sest rõhuv osa DC muuseumeist on tasuta, ning öömajad on reeglina odavamad kui New Yorgis.
Kes otsib boheemlust ja etnilist kirevust, siis... loomulikult on ka DCs olemas oma Hiinalinn ja oma kunstnike linnaosa. Aga siiski, lubatagu mu arvamus, New Yorgi vastu DC oma eheduselt-kirevuselt ei saa.
Ja kindlasti sobib DC neile, kes hommikuti (või lõunati ja õhtuti) sörkida tahavad. Kunstlikult planeeritud linnas on palju klanitud parke ja jooksuradasid – seal kohtab täpselt mõõdetud sammul ringi jooksjaid, kel üll eliitkaubamärgid ja kes näevad välja nagu riigi administratsiooni tegelased või vähemasti lobbytöötajad. Lisaks sörgib aga mööda mõni kamp paljaste kõhtudega tudengeid. Ja siin-seal on mõned grupid keskealisi naisterahvaid, kes mõne haiguse uurimise toetuseks kõnnivad või jooksevad – see ameerikalik rahakogumisviis tundub siinkandis lausa eriti moes olevat.
Millal DCsse minna?
Suvel olla siin liiga palav, talvel liiga külm – ja jätkuvad arutlused selle üle, kas DC kuulub pigem riigi lõuna- või põhjaosariikide hulka. Aasta tippsündmus ja turistide kõrghooaeg on tuhandete kirsipuude õitsele puhkemine, tavaliselt märtsi lõpus või aprillis kaks nädalat – täpsemaid prognoose saab jälgida kodulehel www.nationalcherryblossomfestival.org. Ligi sajand tagasi jaapanlaste poolt kingitud kirsside read on tõesti huvitav vaatepilt. Sama huvitav, kui jaapani turistide hordid, kes puude najal fotodeks poseerivad või lausa puude otsa ronivad, et huvitavamaid pilte saada.
Õnnelikud olevat aga need turistid, kel õnnestub linna külla saabuda just sel päeval, mil enamik kirsse oma kroonlehed lahti laseb. Ja eriti ilus, kui see päev juhtub olevat tuuline. Siis on DC kesklinn täis roosasid keeriseid.
Muide, enamik aedades-parkides kasvavaid kirsse on Ameerikas steriilsed sordid – marju otsa ei tule. Kui uurida ameeriklastelt, miks nii, vaadatakse sind mõistmatu näoga.
“Kohustuslik marsruut”:
Valge Maja
Kui on üks koht, kus iga DC-külaline ära käib, siis kindlasti on seda presidendi loss. Kui vaadata oskad, näed katusel snaiperit, kes pidevalt hoiab sihikul värava ümbrust.
Majaesisel aga trügib inimmass, kes kas üritavad pildile jääda või pilti teha. Enamik neist pole teadlik, et keegi neid katuselt jälgib, näpp sihikul.
Veidi kaugemal istub teenekas piketeerija – habeme ja koeraga vanamees, kes on igasuguste sõdade ja tuumapommide vastu ning rahu poolt. Meie seltskonnas on Justin, kes neli aastat tagasi lõpetas oma nelja-aastase õpinguperioodi siinsamas kolledžis Valge Maja lähistel, ja tema mäletab oma esimesest õpinguaastast vanade tudengite sõnu, et see vanamees on seal istunud nii kaua, kui nemad mäletavad. Ühtegi päeva ei pidavat ta vahele jätma.
Justin ise sattus oma õpinguperioodi ajal samuti meeleavaldustele – mõni neist tõsisem, isegi sinika ja politseiga lõppev. Näiteks George Bushi esimest korda ametisse nimetamise ja kohtuvaidluste aegsed demonstratsioonid, mil olevat pool kolledžit Valge Maja ees marssinud. Aga mõni lugu oli lõbusam. Kui näiteks teleajakirjandust õppival sõbral oli vaja kooli jaoks teha videoklipp: ta laenas kusagilt gorilla kostüümi ja hakkas Valge Maja ees inimesi tülitama, Justin aga filmis seda. Kiirelt olid kohad politseinikud, millegipärast mingi imeliku tankilaadse pisikese sõidukiga, mida poisid ei enne ega pärast Valge Maja juures ei kohanud... Videoklipp olevat tulnud väga raju.
...ja memoriaalid
Aga mäe tipul istub hiiglasuur Abraham Lincoln, sa seisad ta jalge ees ja vaatad alla kirsiõisi täis roosasse orgu, selle teises otsas kaugel-kaugel paistab kapitooliumihoone. Ja igal pool su ümber sebivad teised turistid, kes sulle küünarnukiga kogemata ribidesse löövad, sel ajal, kui endast pilte organiseerivad. Raske on saada tõelist elamust, kuigi üritad.
Siis muidugi falloselaadne kõrge obelisk. Seda näikse jaapanlased pildistavat läbi õite ja okste. Tahaks piiluda nende selja taha ja näha neid fotosid – mismoodi nemad DC oma koju kaasa viivad.
Vietnami sõja memoriaali juures on jaapanlasi üllatavalt vähe, peaaegu ei olegi. On see mingi asiaatide kokkuhoid? Kas nad ei taha mõelda sellele, mis vietnamlastega tehti?
Vietnami sõda oli praeguste keskealiste ameeriklaste elu suurim õnnetus ja tragöödia. Nemad käivad siin, musta käänduva seina juures, ja näitavad oma lastele ja lastelastele... Klaasist vihmakatete all on ka paksud raamatud, kust saab nime järgi üles leida oma sõjas hukkunud sugulase või naabri – mis sektsioonis ta nimi siin seina peal asub. Seejärel saab paberi-pliiatsi abil endale selle nime mälestuspaberile kopeerida. Kui ise ei oska, tuleb appi vabatahtlik – Vietnami sõjas käinu, kes müüri juures oma vahetust seisab.
Meeleolu on nukker. Meie seltskonnas on ka papa John, kes võeti toona mobilisatsiooniga sõjaväkke, saadeti radistiks õppima... Aga siis kuulis ta juttu, et eksamil tuleb lolli mängida, kui ei taha Vietnamis lõpetada. Ta jättiski küsimustele vastamata ja saadeti hoopis Saksamaale USA baasidesse, kus ta kaks aastat aega teenis. Suur osa ta raadiokooli sõpradest ja ka ta Saksamaa armeekaaslastest viidi ikkagi Vietnami, temal oli õnne.
Sellegipoolest jõuame sõjamemoriaali juurest lahkudes teemani “Iraan” ja sellegipoolest arvab papa John, et Iraanile tuleks USA-l anda kiire ennetav löök.
Kuulan ta juttu ja vaatan tagasi selle pika ja kõrge musta seina poole, mis täis hukkunute nimesid.
...ja muuseumite rida
National Mall. See umbes kümme kilomeetrit pikk muruväljak saab alguse Lincolni Memoriaali juurest ja lõpeb kapitooliumi hoone ees. Väljakut ääristavad mõlemalt poolt muuseumid. Enamik Washington DC muuseumeid on tasuta, nii et laske aga käia: et igale poole jõuda, on muidugi vähemalt nädalat vaja. Meie seltskond süveneb hiljuti avatud indiaani muuseumisse. Pärast turvakontrolli järjekorra ära seismist oleme sees. Seal vonkleb uus järjekord: selgub, et söögisaali, indiaanlaste muuseumi ühte tõmbenumbrisse. Seal on temaatiliselt jagatud toiduletid, kus saab proovida erinevate hõimude toitusid. Muuseumi kunstipood on omamoodi nähtus – sealt saab mitmetuhandedollarilisi kunstitöid osta, indiaani autoreilt muidugi. Kindlasti soovitan vaadata kinos ka filmiprogrammi ja indiaani muinasjuttude ainetel tehtud multifilme. Tähtede juurde lennanud esivanematest rääkivad muinaslood võivad muidugi kerge reaalsuse nihke tekitada. Kui lõpuks muuseumist välja astuda, tundub see arhitektikäega joonistatud linn su ümber kuidagi nii uskumatult võlts.
“Kui ei oleks olnud koolerat, poleks indiaanlastel nii kehvasti läinud – see kõik polnud ju otseselt valge mehe süü,” lohutab Justin.
Džungel keset linna
Nüüd avaldan teile ühe kohalike tudengite saladuse. Mida teha siis, kui klanitud DC-st küllalt saab.
Et jõuda üle Potomaci jõe Roosevelti saarele, tuleb kõigepealt sörkida kesklinnast minema üle ühe suure silla, ja siis tagasi, üle väiksema silla.
See on metsikute radadega, džunglilaadsete väänkasvudega ja ringi sabistavate partidega saar, kus pole kedagi, ainult üks safarikostüümis fotograaf hiilib mööda põõsaid ja “püüab” linde. Mõlemalt poolt üle jõe paistab tsivilisatsioon: majade ja mälestusmärkide kogum… Aga siin on rahu ja vaikus.
Selline koht tuleb minu arust igas suurlinnas üles leida, siis on reis täiuslik.
