Deathstars “Night Electric Night”

Derivatiivne estraadipop on kasvatanud hevisarved.

Deathstars

“Night Electric Night”

(Nuclear Blast)

Teekonnal eksperimentaalsest black-metal-keldrist eduka laiatarbe-müübivuseni – teekonnal, millelt Death­stars pole iial kõrvale eksinud – on “Night Electric Night” võimas hüpe edasi. See Rootsi bänd ja nende värskeim album on tehtud hoole ja armastusega just Sulle, kui Sulle meeldivad mustvalgete krohvnägudega, otse kui Marilyn Mansoni salajasest kloonilaborist põgenenud mehed sama palju kui kombinatsioonid südantlõhestavast kitarrimuusikast, metsikutest diskorütmidest ja Laibachi Milan Frasi üks-ühele jäljendavast põlglikust vokaalist. Kui kohmakad, ent lihtsalt kaasa lauldavad tekstid puises inglise keeles on just Sinu maitse; kui Moonspell on Sinu jaoks liiga metal, Prodigy liiga kallis, Rammstein liiga saksakeelne ja No-Big-Silence liiga heteroseksuaalne; kui pead temaatilist flirti pimeduse, raskete narkootikumide, teatraalse ahastuse ja enesevigastamisega imearmsaks; kui oled alati leidnud, et sünteetilisus ja kliinilisus muusikas on igal juhul voorus – siis on Deathstarsi kolmanda kauamängiva koht just Sinu plaadiriiulil.

3